Siin on tegu tõrkuva, takistava ja tegelikult ennasthävitava dünaamikaga, mis ilmneb sageli teismeliste tõrksas käitumises. Lükatakse järjepidevalt ja korduvalt ebamugavaid tegevusi edasi, unustatakse kokkuleppeid, muudetakse neid ühepoolselt, ei väljendata oma negatiivseid tundeid otse.
Kuna need käitumisviisid seostuvad faasiga, kus enamus meist noorukieast välja kasvab, nimetatakse neid isiksusi emotsionaalselt ebaküpseteks täiskasvanuteks. (Millon 1981:245).
Passiiv- agressiivseid manöövreid porteteerib hästi Onu Remuse muinasjutt „Piginukk” (Lester 1987; Harris & Chase 2002).
Rebane paneb seal pahaks kambajuht Jänese jõudu ja autoriteeti, aga ei ütle seda otse välja, vaid hoopis peibutab teda pisut. Ta meisterdab kleepuva Piginuku ja jätab selle Jänese rajale, ise peitub põõsastesse vaatama, mis saab. Jänes tuleb, tervitab, ent ei saa vastust. Lastes end Piginuku vaikimisest mõjutada, esitab Jänes üha uusi küsimusi, kuni viimaks vaikimisest vihasena lööb nukku ja jääb selle külge abitult kinni.
See olukord illustreerib hästi olukordi, kus takerdume kellegi teise tekitatud segadusse, kuna tekitaja ise piilub
põõsast, kui kinni me sellesse kiusatusse jääme.
Võrreldes näiteks psühhopaatilise või alfanartsissistliku üsna kiskjaliku isiksusetüübiga toimub siin kõik hulga peenemal moel. Passiiv-agressiivne vaenuteole meelitamine on kleepuv, provotseeriv, raevu ajav, kuigi ilmselgelt mitte tappev. Eesmärgiks ei ole vigastamine ja hävitamine, vaid alguses halvale teole või väljendusele õhutamine ja selle kaudu alistamine.
Nii nagu muinasjutus Jänes, võib inimene esmalt lihtsalt üllatuda. Võitlus algab alles siis, kui tunneme end provotseerituna ja laseme end kaasa haarata.
Piginuku lugu jätkub, pöörates kõik riukalikult pea peale. Rebane hakkab parastama ja hooplema, kuidas ta Jänese küpsetab ja ära sööb. Aga Jänes veenab teda osavalt, et kõige julmem tegu oleks teda visata okkalisse kibuvitsapõõsasse. Rebane laseb end veenda ja viskabki. Okaspõõsas on aga Jänese loomulik kodu. Ta lippab riukaliku võidumehena vabalt minema.
Ent sellega lugu ei lõpe. Vabadus on vaid pilet järgmisesse riukaringi, Rebane ja Jänes jätkavad oma vemburingi lõputult, ilma tegeliku vabanemise ja transformatsioonita.
Kui laseme end ahvatleda ja vastame manöövrile omapoolse riukaga nagu Jänes, siis pakub see vaid lühiajalist kergendust ja vabadust. Üks trikiring võib küll lõppeda, aga passiiv-agressivne dünaamika tervikuna saab vaid kinnitust ja kogub jõudu järgmiseks ringiks. Piginukust on end väga raske välja tõmmata.
Kuidas selliste provokatsioonidega oma igapäevaelus ja professionaalses praksises hakkama saada?
Vaadeldes passiiv-agressiivset dünaamikat, läheneme sellele küsimusele mitmest perspektiivist.
I KLIINILINE PROFIIL
Passiiv-agressiivse (PA) isiksuse struktuuriga patsient on piisavalt arenenud, et tahta lähedasi suhteid ja liikuda nende suunas. Ent tema lähedusvõimet piiravad mitmed tegurid.
Kliinilised kogemused näitavad, et PA laps kogeb oma kasvatajaid vastuoluliste ja allasuruvatena ning iseennast nähtamatu ja nurjununa. See loob ähmase, kuid sügava hirmu olla ebaadekvaatne ja alaväärtuslik.
Vaenulikult vastuolulistes suhtemustrites jääb lapse arenev ego läbipõimunuks
Tricksteri arhetüübiga, mis paiskab tärkavale teadvusele teadvustamatuse loori.
Teadlikul tasandil kogeb täiskasvanud PA-ne isik oma kaotust vaid ebamääraselt ning see jääb peaaegu alateadlikuks. Need teadvustamata ebaadekvaatsuse ja lüüasaamise hirmud õõnestavad sisemist põhikalduvust saavutada võimu ja domineerimist, mis on selle suhtemustri arhetüüpsele ehitusele loomuomane.
Vastasmõju hirmude ja võimukalduvuse vahel loob sisemise topeltseose. PA isik mitte ainult ei koge teisi tugevate ja ennast nõrgana, vaid ta paneb sügavalt pahaks ja kadestab võimukat kaasinimest.
Siin on jällegi oluline rõhutada, et
see ei ole teadlik, vaid kõik need kogemused elavad põhiliselt alateadvuses. Kuna ta ei pääse ligi valusatele mälestustele ja on segaduses üha jätkuvast võimuvõitlusest, siis kohtab ta pidevalt frustreerivat käitumist. Kõik see viib teda iseenda mõistmisest üha kaugemale.
Ta võtab enda kaitsmiseks ette varjatud manöövreid, muutudes takistavaks, ärritavaks ja süüdistavaks. Ta väljendab oma agressiooni niivõrd libedal moel, et praktiliselt on seda peaaegu võimatu tabada ja sellega vastanduda. Ühtlasi eitab ta tõhusalt oma agressiooni nii iseenda kui teiste ees. PA manöövrist tulenev
rahulolu kaldub samuti jääma teadvustamatuks ja seega petab see inimest ennast. Nõnda varjatud ja eitatud agressioon on ka kõikide teiste jaoks mitte ainult rahulolematust tekitav, vaid ka liiga riukalik, et seda saaks tuvastada ja kuidagi nimetada.
Selles teadvuse ja alateadvuse moonutavas segus elades on PA isiksuse struktuuriga inimesel raske ennast tajuma õppida. Teatud puudujääk ego tugevuses teeb talle raskeks isegi leebeima, kõige vastutustundlikumalt esitatud negatiivse tagasiside vastuvõtmise ja sellega töötamise. Iga välist avaldust kuuldakse tõsiselt süüdistavana.
Näiteks võib naine öelda abikaasale:
„Kui sa unustad mu sünnipäeva, siis haavad mu tundeid.” Mees aga kuuleb, et ta on närune abikaasa. Ta vihastab ja tõmbub kaitses tagasi. Sisemiselt võib ta jätkata oma õiglase viha õhutamist näidetega, kui hea abikaasa ta siiski on. Ta võib ka koonduda vastulöögiks, heites ette liigset nõudlikkust jms. või siis upub hoopis oma fataalsesse lüüasaamisse. Naise tundeid kõige selle keskel ei märka ta üldse. Sünnipäevad mööduvad märkamatult, suhted on ohus ja PA abikaasa langeb manipulatiivsesse ennastteenivasse mossitamisse. Seejuures jääb ta selles tsüklis püsides järjekindlalt alateadlikuks.
Kui psühhopaatilise ja alfanartsisstistliku struktuuriga inimesed väljendavad oma frustratsiooni teiste inimeste ja maailma suhtes otse, siis PA isiksuse struktuuriga inimene on võimeline rahuikult maha istuma ja mitte tegutsema - edasi lükkama, unustama või takistama.
II ÜHE LOO KOLM VAATENURKA
Näiteks vaatame, kuidas terve rida passiiv-agressiivseid käitumisviise paistab erinevatest perspektiividest.
LUGU kõrvaltvaatajale: päev tööl ja õhtu kodus
Johnil plaanis täna tööl lõpetada pikalt edasi lükatud projekti. Lisaks oli ta nõustunud aitama oma 8-aastast poega suures uurimistöös, mis pidi homseks tehtud saama. Tööl helistas ta tarnijale, nõudes oma aruande jaoks nn. viimase-minuti infot. Kui ta avastas, et üks olulistest faksidest puudub, vihastas ta oma sekretäri peale ja lisas tema teenistustoimikusse noomituskirja. Koju jõudes soovis ta stressirohkest päevast lõpuks ometi lõõgastuda, aga naine küsis poja ettekande seisu kohta. Mees vastas naisele, et tal oli tööl kohutav päev ning et tagatipuks ei tuletanud poeg talle töö tähtaega meelde. Ta otsustas hoopis võimlema minna.
Nüüd vaatame seda jada Johni vaatenurgast
Kui John jõudis tööle, meenutas sekretär talle, et täna tuleb lõpetada suur aruanne, mis määrab ära tema osakonna eelarve. John tajus tema tooni kamandava ja kriitilisena. See aruanne peegeldas protseduurimuudatust, mis algatati kuu aega tagasi uue ülemuse poolt, kes oli Johni meelest üleolev ja üsna talumatu. John tundis end nurkaaetu ja allasurutuna. Ta eeldas, et ülemus kasutab ettekäändeks kõike, et teda kritiseerida ja alandada. Ta kulutas kogu hommiku oma tarnijatele helistades, et saada aruande lõpetamiseks vajalikku teavet. Ta raiskas tülpinult pealelõuna, uurides andmeid vaid selleks, et leida, kuhu see ülioluline faks kadus. Frustreeritu ja raevununa järeldas ta, et tema saamatul sekretäril läks kaduma veel üks faks. Siis otsustas ta sekretärile tagasi teha, näidates teda uue ülemuse ees lollina. Ta tegi sekretärile kolmanda märkuse ja lisas noomituse töötoimikusse. Lõpetamata aruande jättis ta ülemuse lauale. Ta sõitis koju, korduvalt oma meeles läbi käiates, kui ebaadekvaatne ta sekretär on ning samal ajal end kuidagi ähmaselt nurjununa tundes.
John läks koju, lootes olnu korvamiseks tagasi tõmbuda. Selle asemel kohtas ta naise nõudmist aidata poega selle kodutöös. John keskendus kohe faktile, et poeg ei tuletanud talle oma projekti meelde. Ta tundis, et seda kõike oli ühe tavalise tööpäeva kohta liiast. Tühise eneseõigustusega asus mees teele võimlasse, et pisut auru välja lasta. Koju naastes tahtis ta kõike häirivat vältida. Ta pani video käima ega rääkinud sel teemal enam ei naise ega pojaga. Magama minnes võttis ta päeva kokku ühena sellistest, mil inimesed nõudsid temalt liiga palju ning ilmselt ei väärtustanud teda piisavalt.
Selle käitumise psühholoogilised peegeldused (ajalugu ja dünaamika)
Võime ette kujutada, et Johni lapsena, kes tundis end liialt tegusa ema silmis nurjununa ning kelle isa omakorda ei tegutsenud piisavalt, et aidata tal seda asja arutada või pealetükkivast emast eralduda. Vastusena sellele dünaamikale kasvatas John endas tunnet, et ta ei ole armastusväärne ja pöörduski lõpuks õigustatult Tricksteri identiteedi poole. Eitamine ja alateadvuslikkus muutusid eluliselt oluliseks kaitseks, kuna ta ei olnud võimeline taluma fakti, kui tõrjuvad ja seosetud olid vanemad ja kui lööduna ta end seejuures tundis.
Need kaitsed on seotud passiiv-agressiivse isiksusemustriga. Nüüd, kogedes täiskasvanuna teatud tõhusust ja jõulisust, projekteeris John oma integreerimata jõu ja autoriteedi teistele. Vastamisi jõulisena tajutud inimeste nõudmistega tundis ta end nurjunu ja halvatuna. Tema isiksuse struktuuri silmade läbi tajus ta iga endapoolset nõussejäämist allumisena ja iga kokkulepet suure läbikukkumisena. John püüdis oma sisemist halvatust varjata kaitsvate maneeridega: unustamiste, venitamiste, oma panuse vältimistega. Need lubasid tal lükata kõrvale teiste nõudmisi ja kardetud ebaõnnestumisi. Samuti võis ta öelda Jah, kuigi ta tegelikult mõtles Ei; ta võis öelda Jah ja siis soovi täita vaevu-vaevu või üldse mitte. Mis kõige olulisem: ta eitas neid manöövreid nii enda kui teiste ees.
Need erinevad vaatekohad valgustavad selle takerduva dünaamika keerukust. Marruajavate topeltsidemete ja kleepuvate konfliktide keskel on kerge märkamata jätta seda, mis asub passiiv-agressiivse isiksuse kujunemise all – eraldatus, tõrjumine ja intensiivne vastamata vajadus kontakti ja kinnitamise järele. Lapsepõlvest pärineb sügav pettumus armastuses, mis tuleneb koduse võitluse peegeldamisest.
Süsteemsest perspektiivist - nii paradoksaalne kui see ka võib tunduda - on passiiv-agressiivse käitumise suhtluskavatsus
kontakti provotseerida. Ent kuna see on esitatud sellise seosetuse, alateadvuslikkuse ja varjatud agressiooniga, siis on tulemus suhetes kõige sagedamini ennasthävitav. See ei loo jätkusuutlikku kontakti ja veenvust; kõige sagedamini töötab see nn. pikal käigul, muutes suhtlemise võimatuks ja kutsudes esile tagasilükkamise. See vastastikune jada tugevdab PA isiku jaoks veelgi tema armastusväärtusetust, rahulolematut enesepilti ja veendumust, et teda ei mõisteta ega tunnustata.
Nii nagu psühhopaadi ja alfanartsissisti puhul, häirib varane (arhetüüpiline)
Tricksteri poolt hõivatus oluliselt ka PA isiku arengut. Üha jätkuv ego uputamine enesetaju arengu teadvustamata piirangutesse õõnestab võimet initsiatiivi tegelikkuseks muuta.
Kuna isik ei suuda otse tegutseda, kasutab ta unustamist või katsetamist. Tema varased kaotusekogemused läidavad hukkamõistva ja kättemaksu otsiva projektsiooni, mis saab teadvustamata agressiooni alguseks.
Tavaliselt leiame siin preneurootilisest faasist sisendatud moraalsusetunde esilekerkimise ja sellele järgneva süü kogemise. Kuna valdavad süütunded tõendavad superego arengut, siis passiiv-agressiivse isiku jaoks ilmneb see nii, et neid tundeid näidatakse välja ja samas ühtlasi eitatakse.
Näiteks lepingutest mittekinnipidamine ei näi talle tekitavat kannatusi. Ta rakendab tööle eitamise, mis väljendub kõrvalepõiklemises, kokkukukkumises või enesehaletsuses koos projekteeritud süüdistamisega, et end lepingute mittejärgimisest distantseerida. Nii nagu selles mustris elav
Trickster, võime öelda, et PA isik saab ühe ülepingutatud kriimu teise järe. Olgugi ta ei ole tegelikult kuri, teeb ta metsikuid asju teadvustamatuse ja suhestamatuse kallakult. (Jung 1956b: p.473). Nii nagu
Trickster liigub ühest õnnetusest teise, nii rafineerib ka PA iseloomuga isik täiuseni enesesabotaaži kunsti. Ta mõtleb, et ta tüssab oma vaenlast, autoriteeti, aga lõpuks hävitab ennast. PA isiku elu on täis nõrku katseid kasutada jõudu, mis annab pidevaid tagasilööke.
III PASSIIV-AGRESSIIVSE ISELOOMU STRUKTUURI IDENTIFITSEERIMINE
Teoreetiline taust
Passiiv-agressiivne isiksuse häire kui diagnostilise mõiste kasutamine on psühholoogilise mõtte ajaloos suhteliselt hiljutine. Termin
passiiv-agressiivne tõusis üles U.S. sõjaväes II MS ajal, kui ohvitserid märkasid, et mõned sõdurid hoiavad oma kohustest kõrvale, võttes omaks passiiv-agressiivset tüüpi käitumise. Järgnevalt võeti häire DSM esimesse versiooni 1952 (Millon 1981:247). Ometi on selle isiksuse häire mustreid palju aastaid vaagitud loendamatutest vaatekohtadest.
Psühhoanalüütilise traditsiooni põhjal mängib kolme põhifaasi läbivas arengus põhirolli infantiilne seksuaalsus (need põhifaasid on oraalne, anaalne ja falliline).
Dünaamikad, mis seostuvad
oraal-sadistliku ja
anaalse arengufaasiga, on otseselt seotud passiiv-agressiivse käitumisega.
Need dünaamikad ilmnevad:
• vaenulikkuses, kadeduses, ambivalentsuses teiste suhtes;
• kalduvuses süüdistada maailma isiku valus;
• kalduvuses olla jäärapäine, riiakas/pirtsakas, pahur/rahuolematu;
• kalduvuses visata kaikaid kodaratesse teiste inimeste eesmärkidele;
- ja siis lõpuks saada vallutatud alateadlikust süütundest
(Millon ja Radovanov 1995, 313)
Wilhelm Reich pakkus välja, et kalduvus takistada teisi passiivselt provokatiivse käitumisega kerkib
sügavast pettumusest armastuses. Isik, sattudes infantiilsesse haavatasaamisesse, taotleb tagasitegemist ja teda tõrjuvate vanemate piinamist, lastes käiku
„nõudmisi armastusele provokatiivses ja haavavas vormis ” (Reich 1949: 224-6). See käitumine
„Sa kohtled mind jubedalt ja mul on õigus sind vihata” väljendab isiksuse struktuuri baasil asuva suhtlemismustri antagonistlikku kvaliteeti.
Whitman, Trosman ja
Koenig pakuvad passiiv-agressiivsetele käitumistele selge psühhodünaamilise
interpretatsiooni.
- Kui süütunne on sõltuvusvajadusega võrreldes
ülekaalus, kajastab passiiv-agressiivne käitumine kompromisslahendust.
- Kui agressiooni hoitakse vaos sisemise süütunde või
välise kättemaksuhirmu poolt, siis ilmneb
regressioon sõltuvasse
positsiooni.
- Oletades, et kultuuriliselt vastuvõetamatu passiivne roll viib
vaenulikkusele, kogetakse häbistamist,
mida väljendatakse passiiv-agressiivse isiku poolt pseudoagressioonina (mainitud Milloni poolt 1981: 251).
Passiiv-agresssiivne isiksus tänapäeval mõistetavas vormis on kõige täielikumalt esitatud DSM III R-s kui
II axis isiksusehäire, kus esineb passiivne vastupanu ametialase ja sotsiaalse suutlikkuse adekvaatsetele nõuetele. See diagnostiline kategooria teisaldati DSM IV-s lisasse B (edasiseks uurimiseks antud kriteeriumide paigutus ja teljed).
DSM-III R-s defineeritud diagnoos tõstatas mitmeid küsimusi. DSM-III passiiv-agressiivse isiksuse definitsioon keskendus eriliselt ühele tunnusele, s.o. vastuseisule välistele nõuetele.
Teiseks küsimuseks oli teadusliku uurimistöö probleem. Diagnostiliste kriteeriumite psühhomeetrilises testimises tekitas see diagnoos kõigi isiksusehäirete seas halvima diagnostilise ühildumise (Fossati jt. 2000;72-83).
Millon tabas osavalt passiiv-agressiivse dünaamika: passiiv-agressiivse negativismi strateegia, olles rahulolematu ja ettearvamatu, nii ahvatlev kui peegeldav, nõudev ja seejärel rahulolematu, on tõhus relv mitte ainult lähedase või järeleandliku partneri suhtes, vaid inimeste suhtes üldiselt.
Vahetades rolle nagu märter, süüst-aetu, ületöötanu jne, saavutab passiiv-agressiivne igatsetud tähelepanu ja kinnitust, ühtlasi tuulutab ta ka oma viha ja vaenulikkust (Millon 1981:258).
Kogemuste põhjal on
eitamine selle isiksuse struktuuri baaskaitseks. Agressiooni püsiv
teadvustamatus, mida varjatult väljendatakse kõrvalepõiklemises, kokkuvarisemises, enesehaletsuses või süü projekteerimises, võtab
pealetükkiva iseloomu. Näib peaaegu nii, et passiiv-agressiivne isik harjutab teadvustamatust, muutudes tahtliku saamatuse ja ara kõrvalepõiklemise eksperdiks. Siiski jääb ta oma kogemus selliseks nagu sel,
kellele-midagi-tehakse. Selles mõttes, et ego ei ole end Tricksteri haardest vabaks maadelnud, on see teatud määral ka tõsi. Ometi ei ole tema kannatuste põhjustajaks tegelikult mitte teine inimene, vaid vallutatus arhetüübist.
Victoria: kaotuse ja sõltuvuse mahasalgamises
Victoria saabus seansile vaid kaebustega abikaasa, laste ja ühiskonna suhtes. Ta oli meisterlik graafik, ent jäi oma töökohtadest järjepidevalt ilma. Ta kirjeldas oma abikaasat vaenulikkuse ja põlgusega, samal ajal pisendades oma rahalist ja emotsionaalset sõltuvust temast. Ta murdis tihti pead lahutuse üle, kuid pelgas, et ei saa omaette hakkama, eriti kuna teadis, et ei saa siis lubada praegu nauditavat elustiili. Vaid mõne seansi pärast pööras oma kaebused juba terapeudi vastu, sest ta ei tunnustanud seda, mille vastu Victoria oli. Mitte üksnes see, vaid ka büroo oli liiga kuum, liiga valge ja sinna oli liiga raske kohale jõuda. Vahepeal jäi ta igale seansile mõni minut hiljaks; korra unustas ta maha oma märkmiku, teisel korral jäi tśekk maksmata.
Töö algus oli väga hea. Kui töö edenes, võttis aga negativism kesksena suure osa ajast, kuna ta sisemine kogemus jäi vaatlemiseks vankumatult kättesaamatuks. Victoria oli teadlik sellest, mida ta pani pahaks oma abikaasale, ent oli ta visalt pime selle suhtes, kuidas ta väljendas süüdistava negativismi kaudu oma agressiivset minnalaskmist.
Probleemid, mis on PA inimesel teistega, keda nad tajuvad jõuliste, käskivate või neile teatud moel väärtuslikena, kerkivad otse tema sõltuvuse konfliktsetest küsimustest. Paradoksaalselt on passiiv-agressiivsed teod sageli katsed jõuda eraldatusest iseseisvuseni, sõltumatuseni. Kuna neid aga ei eristata, siis juhitakse nad hoopis jätkuvusse, mis tõkestab edasist eraldumise arengut.
Oli ilmne, et Victoria passiiv-agressiivsed teod jätsid teda eitava sõltuvuse lõksu, samal ajal kui vaenulik maksmapanek põhjustas tema elus segadust. Võimetuna uurima oma varaseid kaotusekogemusi, koges Victoria lüüasaamist, mis ajas teda lööma teisi.
Nagu antagonistlikule suhtemustrile
omane, on passiiv-agressiivsete inimeste üheks sõltuvuse mõistatuse haldamise
viisiks manipulatiivse tsükli töölepanek. Nad astuvad manipulatiivsetesse
vastasmõju seeriatesse, kus nad „püüavad kellelegi midagi peale panna”.
Peegeldades preneurootilist arengut, on nende motivatsioon palju peenem kui
näiteks kiskjalik agressioon, vargus või domineerimine. Passiiv-agressiivsete
inimeste strateegia sihib hiilivalt nende „teenitud karistamise” suunas, keda
nad näevad võimsate ja jõulistena.
PASSIIV-AGRESSIIVSE ISIKSUSE STRUKTUUR
Samal ajal kui kliinilises
kirjanduses käib teatud vaidlus passiiv-agressiivsuse kui diagnostilise
kategooria säilitamise üle, leitakse, et tegu on antagonistlike
suhtemudelite preneurootilise tasandi isiksuse struktuuri. Dramaatiliselt
siseneb sinna Trickster
ja pöörab isiku passiiv-agressiivse dünaamika
suunas.
Kahes viimases peatükis on kirjas, kuidas Trickster mõjutab selles suhtemustris isiksuse struktuuri arengut
kõige varasemast algfaasist alates.
Kui psühhopaatiline dünaamika
avaldub kiskjana ja alfa-nartsissistlik dünaamika jõulise maagina, siis
passiiv-agressiivses dünaamikas ilmneb see sageli lõbusa,
ennastkaitsva kujuna, kes tegelikkust ummistab, pahupidi pöörab, olematuks teeb
ja „sellega mängib”.
Olles ette valmistamata
oidipaalse dünaamika (kolmikisiku) kohustustega vastamisi seismiseks,
laseb passiiv-agressiivne laps käiku riukalikud, nurjunud, pahakspanevad
rünnakud nende vastu, keda ta tajub mingitki väljakutset esitavana.
Eric Neumanni töö „Suur ema” pakub vaatenurka, mis
aitab selgitada, kuidas Tricksteri
arhetüüp selle suhtemudeli arengut mõjutab. Ta pakub välja järgmist: „(Ego poolt) arhetüüpse ilmingu eristamise
protsess… juhib tohutust komplekside hulgast individuaalsete arhetüüpide
ilmnemiseni ja koherentsete kooskõlaliste arhetüüpsete gruppide formeerumiseni”
(Neumann 1954:7).
Üldiselt eristab Ego end esmalt
Suurest Emast ja seda esitatakse arhetüüpide rongkäiguga. Suure lugematute
alateadlike arhetüüpide aktiviseerumise värava ees seisab Suure Ema mõju.
Nii nagu Jungi, nii innustasid ka Neumanni kangelasmüüdid ja -lood ning
ta arvas, et teadvus asub esmalt teadvustamatuse sisemuses, mida peetakse Suure
Ema arhetüübi manifestatsiooniks.
Seejärel vabastab individuaalne teadvus end
kangelaslikult teadvustamatusest.
Sümboolselt oleme harjunud kujutlema seda kui
kangelase otsirännakut küla draakoni/ema ohust vabastamiseks ja anima
võitmiseks. See kangelasliku otsingu motiiv on täpne kuvand inimeste arengust,
kelle isiksuse struktuur areneb suhtemudeleid otsides ja siis tagasi tõmbudes.
Antagonistlikes suhtemustrites, kus arhetüüpselt toimib Tricksteri tsükkel, toimib aga teadvuse kooseksisteerimine teadvustamatuga, mitte niivõrd teadvustamatusest välja arenemine. S.t. kangelaslik võitmine ja vallutamine
kirjeldab antagonistlikku dünaamikat vähem adekvaatselt kui antikangelaslik
avantürism ja manööverdamine.
See Tricksteri poolt valitsetud
radikaalselt teistsugune arhetüüpne maastik ilmneb siis, kui laps püüab
isikliku ja arhetüüpse ema jõudu vähendada, vormides oma identiteeti sellega, „mis ei ole ema” ehk Tricksteriga. Püüdes
kaotada ema tähtsust, märgistab laps territooriumi emast mittesõltuval
maastikul. Selle tulemusel saab lapse jalgealune maandatud Tricksteri, mitte
ema loomusega. Lapse psüühika jääb siis kindlalt Tricksteri haardesse koos piiratud
ligipääsuga Suurele Emale ja arhetüüpide progressiivsele eristamisele.
Tricksteriga identifitseerumine
loob illusiooni sõltumatusest lapsele, kes ei suuda end eristada ähvardava
ja ohtlikuna näivast emast ja seega aitab see lapsel kaitsta end reaalsuse
vastu, mis on igal juhul emaga seotud. Tema eitatud sõltuvuse reaalsus laieneb ja
see on pidevaks konfliktide allikaks.
Vallutatus elementaalsest
Tricksterist töötab teadvuse jaoks trepina alateadvusse. Nii on see siis, kui
elementaalne Trickster on visanud palli üle
mitte-kunagi-täielikult-teostumuseks-vaba Ego. Tricksteri võimu alt
vabakspääsemine nõuaks põhjalikku ego ümberstruktureerimist ja oleks suur väljakutse.
See alternatiiv oleks hädavajalik
kaasa toomaks regressiooni Suure Ema arhetüüpse tasandini, et ümber pöörata
(suunata) seda momenti, mil välditi vastasseisu Suure Emaga ja psüühika pöördus
Tricksteri poole. Vastasseis Suure Emaga taolise regressiooni kaudu nõuaks
patsiendilt tegutsemist kangelasliku võitluse alal, et temast pääseda ja
sellega käivitada lugematutest arhetüüpidest eristumine. See väljakutsuv
sündmuste jada vabastab Tricksteri ainuhaarde.
Dani lugu
See arhetüüpne maastik oli valdav
Dani-nimelise mehe teraapias. Kohaliku ülikooli professorina alustas ta teraapiat
seetõttu, et oli häiritud naise soovist teda maha jätta. Ta oli alati kogenud
naist nõudliku, isegi näägutavana, kuna ennast nägi ta helde, usaldusväärse,
tööka ja sellest kasusaavana. Tööl hiilis ta
kõrvale administratiivsest vastutusest, valides ala, mida ta väärtustas kui
õpetamisele pühendumist. Ta oli suurtes loengusaalides suurepärane, kus mängles
ebaisikuliselt ta kuiv, nähvav huumor.
Sessioonide jooksul, mil ta
kodused ja erialased lood lahti koorusid, võis näha, kuidas ta kaitseb end
tegeliku kontakti vastu. Tema naine oli suuremat ühendust soovides pidevalt "tema uksele koputanud ja tema puuri logistanud". Võis tajuda Rebaseonu ja
Jäneseonku märatsemist/tormamist Dani elus – ja ka raviruumis. Igatahes
võttis üsna kaua, enne kui ta nägi segaduse piirjooni, mida ta pidevalt oli
loonud. Tund-tunni järel hakkasid nad koos terapeudiga segadust tuvastama. Näis, et ta ründas
peenelt neil hetkedel, mil ta tundis end naise või terapeudi poolt ähvardatuna.
Alguses, kui terapeut palus tal neist rünnakutest rääkida, taganes ta pahurasse
vaikusesse, mis näis vibreerivat koos pahakspanuga. Ta tusane pahakspanu oli
sööt, millele terapeut leidis olevat praktiliselt võimatu mitte reageerida. Tema morni vaikimise passiivsus lõi nähtamatud takistused, mis suretasid tööaega, kuna need ahvatlesid salakavalalt terapeuti sekkumisele, mida mees siis tagasi lükkas.
Passiiv-agressiivsete
manöövrite siht on projektiivse identifikatsiooni kaudu asetada agressioonikohustus
teisele inimesele - et too hakkaks torisema/näägutama, saaks vihaseks ning
kõige selle tagajärjel kannaks PA isiku omaksvõtmata agressiooni.
Passiiv-agressiivses struktuuris
tegutsev Tickster. MÜÜDID
Töö passiiv-agressiivse isiksusestruktuuriga isikuga manab nii sageli esile pildi Rebaseonust ja Jänkuonkust, kes teraapiaruumis ringi trambivad - nii et selle loo juurde tagasipöördumine teeb meile ainult head.
Üks Piginuku motiivi vorm on esile kerkinud Lõuna-Ameerika orjaajast. Ometi on sel muinasjutul huvitavad ajaloolised kihistused. Afroameeriklased tõid loosse lisaks Ashanti müüdist ämblikkelmi Anasazi. Millagi on siin need lood muundunud Rebaseisanda ja Jänkuisanda muinasjuttudeks.
Paralleele võime leida ka Eesti loomamuinasjuttudest, pisut muutunud suhtedünaamikaga ka Kaval-Antsu ja Vanapagana lugudest.
Selle ääretult populaarne muinasjutt on seotud aja- ja kultuurilooga, viidetega nii trotsimisele/tülinorimisele kui kaotamisele. Lüüasaamise pealispinnal töötab kaval trots, et vastu pidada talumatu sotsiaalse rõhumise pingele. Selline trots on ka passiiv-agressiivse isiksuse kaitse puhul eluliselt tähtsaks osaks.
Rebase-Jänese-onudega on sümboolselt sugulased Ameerika mandril korduvad loomavormid koiott, jänes ja kaaren, kelleks
Trickster maskeerub. Koiott varitseb tasandikel; Suur Jänes mürgeldab
metsamaal; ja Kaaren ehk Ronk liugleb piki Vaikse ookeani looderannikut. Multikavariandis
tunneme need värvikad karakterid ära Wylie Coyotes, Bugs Bunnys ja Heckle ja
Jeckle´s.
Neist olevustest hõivatus ei ole
sugugi väike. Tricksteri tumedad aspektid võivad olla märgistavad,
alandavad ja manipuleerivad. Nende salakavald trikid väljenduvad inimlike
hirmude, naiivsuse ja teadmatuse abil jahtimisena.
Koiott, jänes ja kaaren esindavad ühtlasi ka unikaalset taevalikku ühendust. Nad trallitavad Püha Narri ja Taevase Sõnumitooja valdustes. Kui arhetüüpne energia hoitakse egoga dialoogis, siis võib see olla allikaks vaimsele energiale, mida kasutavad ravija, śamaan või inspireeriv õpetaja.
- Koioti kelmustükkidele loomuomane
huumor võib tuua tervendust kõige raskematesse situatsioonidesse, see võib tuua
päevavalgele misiganes kaalukat ja taastada tasakaalu.
- Jänese tabamatus, hoomamatus ja
ärksad trikid võivad meie meelt lahutada, lõbustada ja isegi meis huvi äratada.
Ta võib meid võluda avanema omaenda insinktiivsele elule.
- Kaaren saadab sõnumeid
teispoolsusest, ilmutab maagilist võlu ja on ületamatu vormivahetaja.
Trickster toob meile võimaluse
murda välja piiravatest mudelitest, mis on kehtestatud meie endi, meie
perekondade või kultuuri poolt. Jumaliku loomusena on ta loomise ja
transformatsiooni jõud.3.
„Kuna
Trickster kahlab salaelu suunas, mis põhineb rohkem karnaatilisel kui jumalikul
olevusel, siis täidavad mitmetähenduslikkus, iroonia, muutused ja huumor surematuse kenosise (Jumala inimeseks saamise) poolt põhjustatud tühjuse (Sullivan
1987:46).
Selle igavesti jõulise arhetüüpse
olevuse veidrused juhivad passiiv-agressiivse isiksuse struktuuriga inimeste
elu. Näeme nende isikutevahelistes
manipulatsioonides salakavalust ja nende püsivates kangekaelsetes
kõrvalepõiklemistes kaudset tõe trotsimist.
Samuti leiame tihti jumalikkust
nende füüsilises elujõus, tarmu, mis näib olevat antud jumalatelt. Kui oleme
õnnelikud, siis kogeme nende huumori
maagiat, mis transformeerib labase ilmaliku hetke pühaks draamaks. Läbi
nende elude, heas ja halvas, tunneme Tricksteri pulseerivat kohalolekut.
VI PASSIIV-AGRESSIIVSE DÜNAAMIKA KÄSITLEMINE (TERAAPIA)
Passiiv-agressiivse patsiendi
teraapias on ülesanne säilitada haaratud, ent piiratud seotus, kuna ilmnev isiku
individuatsiooniprotsessi käik on eriti nõudlik. Järgnevad juhtumid illustreerivad kaht küllalt erinevat Tricksteri maastikul toimivat stsenaariumi.
Paul: kangekaelsed takistused
Paul oli analüüsi tulles jõudnud viiekümnendate aastate algusse. Tal oli varahaldusfirma, mis teenindas linnas
paljusid rikkaid kliente. Ta teine abikaasa muutus temaga suheldes sügavalt
frustreerituks ning veenis teda teraapiasse minema. Mees tunnistas, et kui suhe esimese abikaasaga jõudis samasse punkti, ta nagu kangestus ega teinud enam midagi. See abielu lõppes lahutusega. Siiski ei olnud tal
iseloomu jääda kauaks üksikuks ja kui ta kohtas uut naist, siis haardus kiirelt suhtesse. Naine
oli tõsine, kompetentne ja otsene, kuna mees oli karismaatiline, naljakas,
muretu ja kõigile ilmingutele emotsionaalselt avatud.
Ta oli pikk ja atraktiivne,
olgugi et pisut kühmus nagu oleks kandnud seljas maailma koormat või kohustusi.
Ta hoidis oma pead kergelt all ja selle nurga alt välkusid ta silmad ahvatlevalt.
Ta tihedad tumedad juuksed muutsid teda tegelikust east aastaid nooremaks. Ta
ei olnud inimene, kes olnuks osavõtlik või rääkinuks oma
isiklikest asjadest. Ta mõjus kabinetis häbeliku ja mõneti kohmakana. Kuigi ta näis
tundvat end vaikuses ebamugavalt, ei teinud ta katset vaikusehetki täita. Et
kanda hoolt meie suhtlemise eest, hoidis terapeut endas tagasi aktiivset impulssi, mida patsient temas äratas.
Pärast teraapiat nõudva naise
ultimaatumit möönis mees, et ta sundis end vastumeelselt terapeudile helistama, kuni ta nägi järgmise unenäo,
mis andis talle esimeseks sessiooniks teema. See oli põhiliselt esimene asi, mida
ta ütles, kui ta saabus.
Unenägu:
Tühjas toas oli üksi väike
näljane poiss. Sellega külgnevas toas
nautisid inimesed luksuslikku sööki. Laua otsas istus poisi ema, ümbritsetuna paljudest meestest, kes olid temast võlutud ning poiss tundis end lõksuaetuna. Ta isa oli kuidagi eemalolev
või üldse kusagil ära. See üksik stseen näis jätkuvat igavesti. Äkki ilmus kõrvaluksest väike
tüdruk. Poiss peibutas teda endaga maadlema, nad kähmlesid ja lõpuks lõi poiss
teda nii tugevasti, et tüdruk sai veriseks.
Paul ärkas segaduses. Tal oli
kohutav peavalu ja ta tundis, et ta julgus oli kadunud. Uenäojärgsel õhtusöögil
uputas ta oma tunded veinipudelisse. Kui ta lõpetas unenäo jutustamise,
tekkis paus. Viimaks ütles terapeut: „Ma murran siin pead, kas su peavalul ei ole ehk mingit pistmist su unenäoga?” Ta ütles: ”Oh ei. Ma lihtsalt arvasin, et te leiate selle
unenäo huvitava olevat.” Sellest vastusest teadis terapeut kohe, et
nad on väga pika tantsu alguses.
Pauli ema oli manipulatiivne ja intensiivne. Ta
võis muutuda nõudlikuks, ülistavaks ja ahvatlevaks. Ema polnud võimeline nägema
Pauli ennast, jätma ruumi ta individuaalsusele.
Isa oli jurist, alati hõivatud
kokkulepetega ning pikki tunde kodust eemal. Kui isa oli kodus, allus ta oma
bossilikule, näägutavale naisele. Ta häbenes Pauli kontrollida ja ei pakkunud
talle jõulise ema eest kaitset ega vabanemist.
Esimesed sessioonid
koosnesid erinevatest püüdlustest saada terapeuti tema eest tööd ära tegema. Paul mitte
ainult ei oodanud temalt oma unenägude interpreteerimist, vaid ka soovis, et terapeut aitaks tal mõista, kuidas oma naist arvestada ja kuidas temaga ümber käia.
Tal oli tõsiselt piiratud
ligipääs oma psüühikale ja kui tal paluti midagi meenutada ja asjade üle järele
mõelda, sai kiiresti ilmseks tema soov, et terapeut teda ei häbistaks ega paljastaks.
Kuigi ta alguses esines karismaatilise sära ja edenemisega, asendus see
kiiresti sügavalt juurdunud kaitva- ja märterliku käitumisega.
Paulil ei olnud aimugi, mida tema naine temalt soovis ega mõistnud, et unenägu temalt midagi nagu küsis. See asetas
terapeudi sundolukorda, pikkadeks tundideks silm-silma vastu tagurlikult püsiva
takistusega. Just nõnda toimus see ilmselt suhetes tema esimese ja nüüd ka teise
naisega. Teraapiavestlused olid kõik väga
frustreerivad, sest tal ei olnud juhtnööri ja ta loopis kõigele kaikaid
kodaratesse. Ülekanne oli alles tekkimas.
Vahetevahel mainis Paul oma
esimest unenägu, öeldes midagi sarnast: „Teate,
ma olen mõelnud sellele esimesele unenäole…” ja siis jäi toppama. Kui
küsiti, mida ta oli mõelnud või kas tal on selle kohta mõnd mõtteseost,
ütles ta: „Ei, tegelikult ei ole.”
Nende pikkade tummade ajavenituste vältel, mil näis, et tal ei ole kuhugi
liikuda, tuli ta ikka ja uuesti selle unenäo juurde tagasi. Siis ühel päeval ta
ütles: „Teate, ma mõistan nüüd, et kui
mõtlen sellele unenäole, siis olen ise seal ruumis koos selle väikese poisiga.”
Pärast selle kogemuse detailide uurimist ütles terapeut: „Kas sa arvad, et on võimalik, et see näljane poiss oled sina ise?”
Ta kiire vastus oli: „Jumal hoidku, ei!
Ma lihtsalt mõtlesin, et seisan selles toas.” Palju sessioone hiljem küsis
ta, miks ma murdsin pead selle üle, kas ta oli see näljane poiss, lisades: „Ent see vihjaks, et ma tegin seal toas
väikesele tüdrukule haiget.” Ma vastasin: „Las me arvestame selle võimalusega.” Ta eitas otsekohe, et tal ei
ole iial olnud sedasorti agressiivseid tundeid. Ta otsustas kiiresti, et
ta ei olnud mingil juhul see väike näljane poiss.
Järgmises tööfaasis oli tal
seeria unenägusid korduvate teemadega. Ühes ei olnud ta valmis eksamiks. Teises
oli ta hulga kaaslastega linnast väljas. Ta semud üritasid kogu aeg hoiduda komistamast, ütlesid valesid asju, olid üldiselt ette valmistamata kõigeks,
mida nad ette võtsid. Nad läksid Seitse-Üksteistkümnesse, kus üks neist flirtis
öise teenindajaga, kuna teised kõndisid maksmata kuuspakiga samal ajal poest välja. Siis
sisenesid mõned tüdrukud ja parim, mida nad võisid teha, oli vilistada ja siis kõrvale põigelda.
Paul tõi kõik need unenäod sessioonidele lähemale viipava ja väljakutsuva käitumisega nagu öeldes: „Siin on veel üks mõttetu unenägu. Mida te sellega ette võtta?”
Kui ta tõi unenäo eksamiks
ettevalmistamatusest, mõtles terapeut, et seal ta peaks ehk olema võimeline teadvustama iseennast. Niisiis ütles ta: „Vaata Paul,
üks viise, kuidas analüütikud vaatavad unenägusid, on võtta iga unenäo
karakterit kui iseenda väljendust. Kas sa tahaksid seda selle unenäoga teha?”
Ta vastas, „Oh muidugi, Te panustate
sellele, et ma tundsin end ärikoolis eksamiks ette valmistamata! Ja seda olid
ka kõik mu sõbrad. Need olid tapvad eksamid! See on hea, et mu sõbrad hoidsid
alles „Vana testipanga”. Need vastused päästsid mind palju kordi!”
Sealtpeale hakkasid nad uurima,
kuidas ta end selles olukorras tundis ja kuidas ta võiks identifitseeruda
teiste poistega selles unenäoseerias; kuidas ta tundis end olevat
ette valmistamata ja ebaadekvaatne ja ühtlasi trikitav ja varastav.
Viimaks suutis Paul näha, et unenäoseeriad olid peaaegu täpne tema enda
igapäevakäitumise üksikasjalik kirjeldus. Ta hakkas aru saama, kui sageli ta
oli kasutanud „vilistamist ja kõrvalepõiklemist”.
Kuna see esitas ta ego
ideaalile väljakutse, siis kinnitas see sügavalt varjatud veendumust, et ta oli seda ähmaselt tajunud just iseenda suhtes.
Viimaks hakkas Paul rääkima käesolevatest pettustest tööl. Kui ta rääkis oma dilemmadest,
hakkas terapeut nägema, kuidas ta õõnestas sundkäitumisega oma töötajaid ja proovis
oma klientidele vähem tagasi anda. Ta tajus pidevalt oma kliente liignõudlikena ja ta tekitas vastupanu. Ta taipas, et iga pisike ülekoormus oli
tähtsusetu. Ta klientide vara minnalaskmine õigustas neid valikuid. Võttis kuid, enne kui Paul suutis kujutleda, et ta ise soodustas töist rahutust. Ta
hakkas järele mõtlema, kuidas ta käitumine oli ennasthävitav. Nende arusaamiste
valguses hakkas ta tegema valikuid ja võtma oma käitumise eest vastutust. Kui
valikute tegemise võime arenes, tundis ta end oma elus mõnevõrra jõustatumana.
Kui Paul asus tööle teiste suhtes tehtud pattude iseendale tunnistamisega, mõtles terapeut, et nüüd peaks ta olema valmis pöörduma lapsepõlvest pärit käitumiste suhtes
läbinägelikkuse arendamisele. Intuitiivselt arvas ta, et Paul kogeb oma elus krooniliselt
kaotusi ja oletas, et ta tunneb end sadistliku võimutseva türanni
võimuses olevana.
Projekteerides agressiooni, jõu
ja mõjuvõimu teistele, kaitses Paul end kõigi saavutuste nõudmiste vastu.
Selles seisus oli iga kokulepe tajutud allutamisena, iga nõustumine
paikapanemisena. Tema hirm ja viha sisemise lüüasaamise ja jõuetuse poolt valitsetavuse pärast kehastusid passiivselt igapäevasuhetes. Näiteks vältis ta sageli
vastutust, lastes käiku oma lemmikmantra: „Ma
püüan,” mis võimaldas tal oma aruandekohustusi segaseks ajada.
Terapeut punus neid erinevaid nägemusi lugematutesse vastustesse ja interventsioonidesse,
ometi ei saanud terapeudi arenenud nägemused minevikust Pauli jaoks väärtuslikeks ega kasulikeks. Terapeut veendus üha enam, et neil nägemustel põhinevad
interventsioonid ei vii neid kuhugi ja kaemus eluloolisse ja süvapsüühilisse
dünaamikasse ei olnud see, mis võiks saada Pauli transformatsiooni allikaks.
See järeldus rääkis
vastu mitte ainult teraapiaväljaõppele, vaid ka terapeudi lähedusele omaenda protsessiga. See järeldus lõi vaikse tingimuse, mida terapeut väljendas oma frustratsiooniga.
Üle hulga aja tajus terapeut Paulis kasvavat jõudu, ta muutus üha teadlikumaks, et teraapia nõuab siin hoopis midagi muud kui minevikus kaevamist ja muud, milleks on teda välja
õpetatud. Sellest hoolimata jätkas ta kurvalt sessioonidega, ledimata Paulis võimet otseseks teadlikuks uurimiseks ja vastasseisuks
oma sisepsüühilise dünaamikaga. Ta mõistsis, et seda lihtsalt ei juhtu.
Me ei saavuta lõplikku
analüütilist eesmärki, teadvuse eristamist teadvustamatust ja nendevahelise
dialoogi arengut. Terapeut võttis kurbusega elamise enda kanda ja
jättis Pauli tema individuaalsesse arenguvormi.
NB! Antagonistliku suhtemustriga
isiksuse struktuuri puhul peab analüütilise lõppeesmärgi mõnikord lahti
laskma, et teadvustada ja tunnustada isiku ehedust ja ühendust arhetüüpse
reaalsusega. Terapeutiline naiivsus jätab muidu terapeudi puntrasse ja
patsiendi individuatsiooniprotsessi seisma. Me ei peaks eeldama, et isik peab
arendama teadlikku nägemust ja tõhusat afekti integreerimist. Selles olukorras
on meil vaja need analüütilised eeldused kõrvale jätta. Teatud passiiv-agressiivsete
inimeste puhul võib olla kõige elujõulisem ja efektiivsem tee agressiooni
ohjeldamise ja loovale väljendamisele suunatud teraapia, hoolimata ebateadlikust
nägemusest.
Tõepoolest, kui terapeudi töö Pauliga
edenes, ei olnud see mitte teadlik nägemus, mis arenes. Ometi arendas Paul võimet
võtta vastutust oma osa eest passiivselt provotseeritud pattudes ja ta eluliste valikute tegemise võime tugevnes jätkuvalt. Veel enam, avanes hoopis midagi
muud. Ta oli noorena alati nautinud taftingut,
aga esmakordselt abielludes loobus sellest. Sellest hetkest ta sisenes taas
sellesse maailma ja tõendas end hoopis meisterliku jõegiidina. Paul mõistis, et
ta nautis raftingupoiste tunnustust. Suurte Vendade
Ühenduse kaudu hakkas ta juhtima täiskasvanud meeste jõeekskursioone ja ta
sõbrunes nende poistega otsekohe. Ta leidis, et poisid hindasid õpetamisstiilis ta lihtsat
huumorimeelt ja mängulist kelmikust. Selle füüsilise ja ühiskondliku
ettevõtmise kütkestavus tõi Paulile uue heaolutunde.
Ta õppis ka hindama oma
naise tõsist kompetentsust ja naine õppis mängima mehe üha vähem agressiivse
huumoriga. Nende suhe muutus mõlema jaoks enam rahuldust pakkuvamaks.
Oluline
oli veel see, et, kui Paul lõpetas analüüsi, siis oli ta palju vähem kühmus kui
alguses; ta jonnakas vajadus kaikaid kodaratesse loopida oli lõdvenenud.
On
hädavajalik märkida, et Pauli areng avaldus insightita, meenutades meile, et
selle isiksuse struktuuriga inimeste sisemise kasvu ilmnemiseks ei ole üht ja
ainsat viisi.
Sheila: märtrimantlist vabanemine
Kui Pauli ravi juhtis ta
Tricksteri valduses ego tugevuse ja paindlikkuse peenenemise suunas, ilmneb
selle isiksuse struktuuriga isiku puhul vahel alternatiivne
transformatsiooniprotsess. Selles protsessis kutsutakse inimene sisenema regressiooni,
mis - nagu varem kirjeldatud, nõuab kohtumist dünaamikaga, mis algselt juhib
Tricksteriga vallatust. See regressioon juhib hetkeni, mil vastasseisu Suure
Emaga välditi ja psüühika pöörati Tricksteri suunas. Regressioon sellesse hetke
lubab patsiendil oma vallatus Tricksteriga ümber suunata ja seista vastamisi
Suure Ema arhetüübiga. Efektiivselt käsitletuna võib see vastasseis juhtida
alateadvusest lugematute arhetüüpide jada (kasvu) käivitamisele.
On tähtis
märkida, et mitte kõik selle isiksuse struktuuriga patsientidele ei sobi ega ole võimalik kutse selliseks enda sügavustesse laskumiseks. See nõuab egolikust laostamisest loobumist ja arhetüüpsetes valdustes sügavat ja väljakutset
pakkuvat vastandumist.
Kui Paul liikus oma ego rafineerimise suunas, siis
naine järgnevast lühijuhtumist sai kutse sügavusse laskumiseks.
Kõneleb Sheila terapeut:
Sheila oli mässuline, väljakutsuv
naine, kes saabus teraapiasse, süüdistamaks oma kannatustes kõiki ja kõike, ent lõpptulemusena arendas ta emotsionaalse aususe võimet. Ta töötas teraapias endaga vähemalt kaks korda nädalas, kokku rohkem kui viis aastat.
Oma protsessi
esimeses pooles väljendas ta üht kriisi teise järel. Ta kaitses end robustselt
nende kriiside oodatava tähenduse vaagimise eest, pidevalt veendes, et maailm
on tema vastu. Ta klammerdus agressiivselt märtimantli külge, lärmakalt,
tänitavalt kuulutades oma korduvaid lüüasaamisi. Iga katse dünaamikates või
kriiside tähendustes kaevata ja neid uurida sai jõuliselt tagasi lükatud.
Kui ta
jäi lõpuks püsivalt analüüsi kaitsvasse "konteinerisse", hakkas aeglaselt aset leidma regressioon.
Hakkasime märkama, et ta oli hooti kaootiline, desorienteeritud ja erutunud.
Järgmise paari aasta vältel me istusime tema kohutavate desintegratsiooniseisundite keskel, isegi kui ta ängistus kasvas peaaegu väljakannatamatuks. Väga aeglaselt
arendas ta võimet istuda koos oma valu ja kannatustega ja neid kajastada.
Nende maruliste aastate jooksul
hakkas Sheila teadmishimu murdma läbi kaitsete. Ta imestas, kui ta elu muutus
vähem konfliktides ratsutavaks ja kergemaks. Kui tunnetega ühendusse
jäämise võime süvenes, siis hakkas ta vastu võtma otsuseid, mida ta ei oleks
enne ette kujutanud. Tõmmanud fookuse ära intensiivselt sõjaseisukorralt
(kaitselt) ja pettumuselt, hakkas ta püüdlema isiklikku arengut. Ta töötas
prominentsete kaalukate firmade ruumikujundajana, mis olid täidetud
aruandlusvõistluste, kirjalike arvete esitamise ja järelejätmatu
jõudünaamikaga. Järgides vihjeid oma unenägudes, otsustas ta, et töö toimis
komplektis Tricksteri arhetüübiga, mida ta rohkem ei tahtnud teenida. Selle
isikustamata jõuga rinda pistes ilmusid üllatavad pildid, mis inspireerisid teda
oma loovust tõsiselt võtma. Ta otsustas jätta töö ja naasta kunstimagistri
kraadiõppesse.
Magistriõppe distsipliin ja
tagasihoidlikkus nõudsid taas õpilaseks saamist, see esitas väljakutse Sheila
ülbusele ja kindlustas teraapiakonteinerit, milles ta hakkas jätma kõrvale oma kaitseid
ning katsetama uute olemisviisidega. Ta hakkas uurima oma autonoomsust,
initsiatiivi ja igatsust kahepoolsuse järele oma suhetes. Seistes vastamisi
oma allutatuks ja ülejuhituks saamise hirmudega, oli ta võimeline arendama
teadlikku ühendust oma agressiooniga ja õppima rakendama seda enesekehtestamisena.
Teraapia viimastel aastatel valis ta lisaks individuaalsessioonidele ka grupitöö. Ta
sisenes grupikonteksti tugeva vastuseisuga ja transformeeris enda
emotsionaalset ebaausust. Nende sessioonide vältel jälgisin ta võitlust
haavatavasse tsooni sisenemisel, samal ajal oma ehtsaid tundeid väljendamas.
Selles kontekstis oli ta võimeline ausalt uurima, kui kangekaelselt ta oli
kasutanud oma mässulisust kaitsena sõltuvustunnete vastu. Kõige selle keskel
arendas ta oma loomeprotsessi teostumust, mille abil ta oli võimeline endale olulist elatist teenima.
ÜLEKANDE JA VASTUÜLEKANDE VÄLJAKUTSED
PA isiksuse
struktuuriga patsient on suhetes relvastatud äärmise ambivalentsusega ja võib
kogeda terapeuti ohtliku võimuka jõuna, mis teda distantseerib ja kontrollib.
Kui teid tajutakse võimaliku tagasilükkamise ja lüüasaamise allikana, siis
võidakse teid kritiseerida, rünnata, süüdistada, maha teha, kõrvale jätta või
lihtsalt pisendada. Kõrvuti hoomamatu jõu projektsioonidega võidakse teid
samuti näha talumatu autoriteedi või kiskja/kurjategijana. Haare, mis on
Tricksteril isiku ego üle, väljendab end järjekindlate, riukalike manöövritega,
et teid võita. Samal ajal eitades iga sõltuvustunnet teie suhtes, kaldub see
patsient olema nõudlik ja sõjakalt
kaasa haaratud või vaenulik, eemalolev
ja vaikne.
PA isiksuse
struktuuriga patsiendi vastuülekande
kogemine vajab erakordselt tähelepanu ja oskusi. Nagu alfanartsissisti puhul
peab terapeut selles suhtes kandma
enamikku emotsionaalsest ja kujutluslikust energiast, jäädes väga kohalviibivaks ja
mitte ülearu seotuks.
Samal ajal on patsiendi tusased, pahakspanevad ja
süüdistavad ühendusevõtud võimsad emotsionaalsed peibutised, mida on mitte
ainult raske hästi käsitleda, vaid mida tajutakse terapeudi poolt ka äärmiselt
demoraliseerivatena. Nagu ülalpool märgitud, on alati nii kerge Piginukku kinni
jääda.
Neil hetkedel on hädavajalik endalt küsida, kas meie oma dünaamika on terviklikuks koondunud? Terapeut võiks
usinalt rinda pista oma varaste haavadega, et mitte sattuda patsiendi
takistuste, löökide, vaikimiste jne. müriaadi lõksu. Eitatud agressiooni tõhus vastuvõtt ja põhjalik seedimine on
kahtluseta keeruline kunst.
VI KOKKUVÕTE
Kui selle isiksuse struktuuriga isikud leiavad või arendavad endas piisavalt egojõudu, et sepistada suhet arhetüüpse
Tricksteriga, selle asemel, et jääda sellest hõivatuks, siis on neil võimalus
tuua see dünaamiline potentsiaalselt loov vaim nii enda kui teiste ellu tagasi. Siis
võivad nad liikuda passiivsusest ja vältivusest loova esituse ja tahtliku
vastutustundliku tegutsemiseni.
Nende pigem loovalt kui agressiivselt
rakendatud nutikus võib elu valgustada ja süvendada. Selle asemel, et sattuda
lõpututesse kaotustega täidetud võimuvõitluse ja riugaste ringidesse, võivad
nad kasutada oma jõudu enda ja ka teiste jõustamiseks. Kelmi
teadvustatud geniaalsus, sära ja karisma võivad reaalsust transformeerida: Nüüd
sa näed seda reaalsust, nüüd mitte; maailm pöördub pea peale ja kõik tõed saavad
kiretult paljastatud. Passiiv-agressiivse isiksuse struktuuriga inimesed
võivad anda elule jõulisi ja transformatiivseid panuseid, tuues oma tegevusse
ja suhetesse peent loovat vibreerivat energiat.
Kokkuvõte kõikidest antagonistlikest
mudelitest
Igal antagonistlikest isiksusestruktuuridest on teatud tajutav õhkkond, nii nagu ka kahe teise
suhtemustri isiksuse struktuuridelgi. Kiskjalik mere Lainejäneste printsess läheb
ükskõik kui kaugele, et saada ülemvõimu. Ülbe ja külmasüdameline Medeia mõrvab
halastamatult, et saavutada ennastteenivaid eesmärke ja täpset võidukat
kättemaksu. Salakavalal Rebaseisandal on lõpmatu kannatus, et püüda Jänes oma
kleepuvasse segaduse lõksu.
Neis suhtemustrites saavutatakse
ellujäämine (üleelamine), integratsioon ja tähendus vägivalla, võrgutamise,
domineerimise, manipuleerimise, kontrolli ja trikitamise kaudu; valdavad on
agressiivsed objekti ründamised. Tricksterist innustatuna rakendab isik seda
arhetüüpset jõudu õigustavalt, kindlustamaks iga hinna eest oma võitu. Reetur
ei saa endal kunagi ühekski hetkeks lubada olla ohvrisarnane. Kaitstes end puudutamise eest, muutub ta teiste poolt puudutamatuks.
Tema halastamatu ülemvõim teiste üle jätab ta lõksu iseenda manipulatiivsetesse
kuriteole õhutamistesse. Saanud sageli kingiks ebatavalise füüsilise elujõu,
varustatud seksuaalsuse ja agressiooniga, ent koos piiratud ligipääsuga selgusele ja
inspiratsioonile meeles ja kujutlustes, samuti ka piiratud emotsionaalse rikkuse ja
arhetüüpsete afektide arenguga, jääb antagonistlik isik isoleeritult
oma tegude maailma.
See on äärmiselt haruldane isik,
kes suudab seista vastamisi laskumisega läbi kõigi nende eraldiseisvate
arengufaaside ja nende ühendused Tricksteri arehtüübist lahti lasta. Igatahes,
kui see sünnib, võib ilmneda võime Tricksteri
arhetüübi teadvustatud väljendamiseks.
Kui see arhetüüp aga hõlmab
inimest, siis võib ta ilmuda nagu paradigmaatiline muinasjutu-võõrasema, kes
pakub algatuse peategelase transformatsiooniks, kuid jääb ise puutumatuks. Sel
juhtumil kasutatakse isikut halastamatult Tricksteri arhetüübi poolt;
inimlikust perspektiivist on selleks loomulikult julm saatus.
Kui ta suudab läbi töötada oma
kaitsva hõivatuse selle arhetüübi poolt ja ilmutab teadlikku ja aktiivset
dialoogi sellega, siis võib ta teadlikult tuua transformatsiooni teistele - nii
nagu ilmselt ka iseendale. Oleme näinud, kuidas keegi selles suhtemustris võib
sütitada individuatsiooni, luua väljakutseid ja liigutada elusid nende teid
mööda. Vabastatud Tricksteri kaitsvast haardest, võib see isik olla samuti
võimeline juhtima rõõmsat ja energilist elu, elades oma täielikus füüsilises
elujõus koos arenenud vastutusvõimega.
Kui räägime „Looduse seadustest”,
oleme rändamas Tricksteri poolt asustatud arhetüüpsel maastikul ja isik, kes on
juurdunud neisse valdustesse, osaleb suurtes elu ja surma ringides – teadlikult
või alateadlikult. Selle suhtemustri dünaamikaid võib näha kui Selfi arhetüüpseid väljendusi,
väljendades perspektiivi, mis on avaram kui inimene, kaasa arvatud pühad
valguse ja pimeduse aspektid.
Selle arhetüüpse maastiku poolt
haritud vaimsus tähistab jõu valgustamist. Kui
kehastus on teadvuse poolt hästi hoitud, siis võib ka inimtegu olla samaväärne
inkarnatsiooniga. See on tegevuses
olev vaim. See paneb värisema kehalise meisterlikkuse kogemusest. Selle
kõige loovam ja transformeerivam osa on samuti vaim, mida kogetakse,
harrastades võitluskunste või muid füüsilisi tegevusi, mida on kõrgel tasemel
treenitud ja harjutatud - vibulaskmisest tennise ja löökpillimänguni. See
tuleneb sellest arhetüüpsest allikast, millest inimene ammutab oma võimet elus samme astuda. Seda vaimsuse
vormi võib kogeda atleetide võistluses
ja võidus, kes töötavad kodumeeskonna võidu nimel, suhtluskunstis ja aktiivses füüsilises töös.
MÄRKUSED
- Kui lapse psüühika vormib identiteedi tärkava Ego ja Tricksteri vahel, kaitsmaks enda alla matvat isiklikku ja/või arhetüüpset ema, näeme
töötamas Selfi dünaamikat. Võime imestada, kui psüühika iseorganiseeruv
printsiip otsib seisukohta (printsiipi), mis võiks kindlustada
elllujäämise. Võime ka teoloogilistes mõistetes spekuleerida Selfi
kavatsuste üle. Samas liinis võime järeldada, et Tricksteri poolt hõivatus
peab teenima Suure Ringi, suurema terviku eesmärke. Me oleme tuvastanud,
kuidas selle arhetüübi töötamine võib innustada radikaalseid
transformatsioone. Siiski seisneb selle arhetüüpse mudeli mõistatus
selles, et seda kehastavates inimeludes viib see tõsistesse
kannatustesse. Selle äärmusliku kannatuse näiv ebaõiglus jääb inimese
Tööks, mis piirab Jumala juures
kõrgemas plaanis kannatust ja ebaõiglust. Ta ei mõista Jumala
perspektiivi ja naaseb selle visiooni juurest kaine ja alandlikuna
(tagasihoidlikuna).
- Oleme sobitanud selle loo kahe teose põhjal: nii Harrise ja Chase
(2002) „Onu Remuse kõik muinasjutud” ja Lesteri (1987) Onu Remuse lood:
„Jäneseisanda seiklused”.
- Ameerika põlisrahvaste müütides on Tricksteri kujul kaks teisendit.
Ühes on tõstetud esile tohutu suure looma olemus. Tema keha on sageli
trikkide ja maagia allikaks; ta organid ja kehaavad on päratud, tema isu ja
seksuaalne hüperkatiivsus on hämmastavad. Ta kehastab instinktiivset
kosmilise suhte iha. Kohtame teda korduvalt humoorikates lugudes, mis
annavad meile õpetust meie inimlikkuse ja piiride kohta.
Tricksterit esitatakse sageli
meeessoost olendina, aga ta käitub nagu naisolend, kuna see sobib tema otstarbe
ja eesmärkidega.
Teises Tricksteri müütilise
tsükli variandis rakendab ta oma jumaliku loomuse loojana ja transformeerib
müütilise reaalsuse teatud vormi. Liikudes kergelt sellest maailmast
Teispoolsusesse, tasakaalustab ta elu maal, luues inimelu vajadusi: maad, loomi
ja tuld. Sageli teostatakse need loomise aktid jumalatelt varastamisega. Nad
võivad kaasa tuua üllatusi ja pöördeid, mis loovad oodatust erineva tulemuse.
Võimeline tüssama nii meid, jumalaid kui ennast, on ta sellegipoolest olemuselt jumalik looja.
Ülevaade on koostatud kasutades Nancy J. Dougherty and Jacqueline J. West raamatut "The Matrix and Meaning of Character: An Archetypal and Developmental Approach"
