PASSIIV-AGRESSIIVNE ISIKSUSE STRUKTUUR

Siin on tegu tõrkuva, takistava ja tegelikult ennasthävitava dünaamikaga, mis ilmneb sageli teismeliste tõrksas käitumises. Lükatakse järjepidevalt ja korduvalt ebamugavaid tegevusi edasi, unustatakse kokkuleppeid, muudetakse neid ühepoolselt, ei väljendata oma negatiivseid tundeid otse.
Kuna need käitumisviisid seostuvad faasiga, kus enamus meist noorukieast välja kasvab, nimetatakse neid isiksusi emotsionaalselt ebaküpseteks täiskasvanuteks. (Millon 1981:245).

Passiiv- agressiivseid manöövreid porteteerib hästi Onu Remuse muinasjutt „Piginukk” (Lester 1987; Harris & Chase 2002). Rebane paneb seal pahaks kambajuht Jänese jõudu ja autoriteeti, aga ei ütle seda otse välja, vaid hoopis peibutab teda pisut. Ta meisterdab kleepuva Piginuku ja jätab selle Jänese rajale, ise peitub põõsastesse vaatama, mis saab. Jänes tuleb, tervitab, ent ei saa vastust. Lastes end Piginuku vaikimisest mõjutada, esitab Jänes üha uusi küsimusi, kuni viimaks vaikimisest vihasena lööb nukku ja jääb selle külge abitult kinni.

See olukord illustreerib hästi olukordi, kus takerdume kellegi teise tekitatud segadusse, kuna tekitaja ise piilub põõsast, kui kinni me sellesse kiusatusse jääme.
Võrreldes näiteks psühhopaatilise või alfanartsissistliku üsna kiskjaliku isiksusetüübiga toimub siin kõik hulga peenemal moel. Passiiv-agressiivne vaenuteole meelitamine on kleepuv, provotseeriv, raevu ajav, kuigi ilmselgelt mitte tappev. Eesmärgiks ei ole vigastamine ja hävitamine, vaid alguses halvale teole või väljendusele õhutamine ja selle kaudu alistamine.
Nii nagu muinasjutus Jänes, võib inimene esmalt lihtsalt üllatuda. Võitlus algab alles siis, kui tunneme end provotseerituna ja laseme end kaasa haarata.

Piginuku lugu jätkub, pöörates kõik riukalikult pea peale. Rebane hakkab parastama ja hooplema, kuidas ta Jänese küpsetab ja ära sööb. Aga Jänes veenab teda osavalt, et kõige julmem tegu oleks teda visata okkalisse kibuvitsapõõsasse. Rebane laseb end veenda ja viskabki. Okaspõõsas on aga Jänese loomulik kodu. Ta lippab riukaliku võidumehena vabalt minema.
Ent sellega lugu ei lõpe. Vabadus on vaid pilet järgmisesse riukaringi, Rebane ja Jänes jätkavad oma vemburingi lõputult, ilma tegeliku vabanemise ja transformatsioonita.

Kui laseme end ahvatleda ja vastame manöövrile omapoolse riukaga nagu Jänes, siis pakub see vaid lühiajalist kergendust ja vabadust. Üks trikiring võib küll lõppeda, aga passiiv-agressivne dünaamika tervikuna saab vaid kinnitust ja kogub jõudu järgmiseks ringiks. Piginukust on end väga raske välja tõmmata.

Kuidas selliste provokatsioonidega oma igapäevaelus ja professionaalses praksises hakkama saada?
Vaadeldes passiiv-agressiivset dünaamikat, läheneme sellele küsimusele mitmest perspektiivist.


I KLIINILINE PROFIIL
Passiiv-agressiivse (PA) isiksuse struktuuriga patsient on piisavalt arenenud, et tahta lähedasi suhteid ja liikuda nende suunas. Ent tema lähedusvõimet piiravad mitmed tegurid.
Kliinilised kogemused näitavad, et PA laps kogeb oma kasvatajaid vastuoluliste ja allasuruvatena ning iseennast nähtamatu ja nurjununa. See loob ähmase, kuid sügava hirmu olla ebaadekvaatne ja alaväärtuslik.

Vaenulikult vastuolulistes suhtemustrites jääb lapse arenev ego läbipõimunuks Tricksteri arhetüübiga, mis paiskab tärkavale teadvusele teadvustamatuse loori.
Teadlikul tasandil kogeb täiskasvanud PA-ne isik oma kaotust vaid ebamääraselt ning see jääb peaaegu alateadlikuks. Need teadvustamata ebaadekvaatsuse ja lüüasaamise hirmud õõnestavad sisemist põhikalduvust saavutada võimu ja domineerimist, mis on selle suhtemustri arhetüüpsele ehitusele loomuomane.
Vastasmõju hirmude ja võimukalduvuse vahel loob sisemise topeltseose. PA isik mitte ainult ei koge teisi tugevate ja ennast nõrgana, vaid ta paneb sügavalt pahaks ja kadestab võimukat kaasinimest.

Siin on jällegi oluline rõhutada, et see ei ole teadlik, vaid kõik need kogemused elavad põhiliselt alateadvuses. Kuna ta ei pääse ligi valusatele mälestustele ja on segaduses üha jätkuvast võimuvõitlusest, siis kohtab ta pidevalt frustreerivat käitumist. Kõik see viib teda iseenda mõistmisest üha kaugemale.

Ta võtab enda kaitsmiseks ette varjatud manöövreid, muutudes takistavaks, ärritavaks ja süüdistavaks. Ta väljendab oma agressiooni niivõrd libedal moel, et praktiliselt on seda peaaegu võimatu tabada ja sellega vastanduda. Ühtlasi eitab ta tõhusalt oma agressiooni nii iseenda kui teiste ees. PA manöövrist tulenev rahulolu kaldub samuti jääma teadvustamatuks ja seega petab see inimest ennast. Nõnda varjatud ja eitatud agressioon on ka kõikide teiste jaoks mitte ainult rahulolematust tekitav, vaid ka liiga riukalik, et seda saaks tuvastada ja kuidagi nimetada.

Selles teadvuse ja alateadvuse moonutavas segus elades on PA isiksuse struktuuriga inimesel raske ennast tajuma õppida. Teatud puudujääk ego tugevuses teeb talle raskeks isegi leebeima, kõige vastutustundlikumalt esitatud negatiivse tagasiside vastuvõtmise ja sellega töötamise. Iga välist avaldust kuuldakse tõsiselt süüdistavana.

Näiteks võib naine öelda abikaasale: „Kui sa unustad mu sünnipäeva, siis haavad mu tundeid.” Mees aga kuuleb, et ta on närune abikaasa. Ta vihastab ja tõmbub kaitses tagasi. Sisemiselt võib ta jätkata oma õiglase viha õhutamist näidetega, kui hea abikaasa ta siiski on. Ta võib ka koonduda vastulöögiks, heites ette liigset nõudlikkust jms. või siis upub hoopis oma fataalsesse lüüasaamisse. Naise tundeid kõige selle keskel ei märka ta üldse. Sünnipäevad mööduvad märkamatult, suhted on ohus ja PA abikaasa langeb manipulatiivsesse ennastteenivasse mossitamisse. Seejuures jääb ta selles tsüklis püsides järjekindlalt alateadlikuks.

Kui psühhopaatilise ja alfanartsisstistliku struktuuriga inimesed väljendavad oma frustratsiooni teiste inimeste ja maailma suhtes otse, siis PA isiksuse struktuuriga inimene on võimeline rahuikult maha istuma ja mitte tegutsema - edasi lükkama, unustama või takistama.


II ÜHE LOO KOLM VAATENURKA
Näiteks vaatame, kuidas terve rida passiiv-agressiivseid käitumisviise paistab erinevatest perspektiividest.

LUGU kõrvaltvaatajale: päev tööl ja õhtu kodus
Johnil plaanis täna tööl lõpetada pikalt edasi lükatud projekti. Lisaks oli ta nõustunud aitama oma 8-aastast poega suures uurimistöös, mis pidi homseks tehtud saama. Tööl helistas ta tarnijale, nõudes oma aruande jaoks nn. viimase-minuti infot. Kui ta avastas, et üks olulistest faksidest puudub, vihastas ta oma sekretäri peale ja lisas tema teenistustoimikusse noomituskirja. Koju jõudes soovis ta stressirohkest päevast lõpuks ometi lõõgastuda, aga naine küsis poja ettekande seisu kohta. Mees vastas naisele, et tal oli tööl kohutav päev ning et tagatipuks ei tuletanud poeg talle töö tähtaega meelde. Ta otsustas hoopis võimlema minna.


Nüüd vaatame seda jada Johni vaatenurgast
Kui John jõudis tööle, meenutas sekretär talle, et täna tuleb lõpetada suur aruanne, mis määrab ära tema osakonna eelarve. John tajus tema tooni kamandava ja kriitilisena. See aruanne peegeldas protseduurimuudatust, mis algatati kuu aega tagasi uue ülemuse poolt, kes oli Johni meelest üleolev ja üsna talumatu. John tundis end nurkaaetu ja allasurutuna. Ta eeldas, et ülemus kasutab ettekäändeks kõike, et teda kritiseerida ja alandada. Ta kulutas kogu hommiku oma tarnijatele helistades, et saada aruande lõpetamiseks vajalikku teavet. Ta raiskas tülpinult pealelõuna, uurides andmeid vaid selleks, et leida, kuhu see ülioluline faks kadus. Frustreeritu ja raevununa järeldas ta, et tema saamatul sekretäril läks kaduma veel üks faks. Siis otsustas ta sekretärile tagasi teha, näidates teda uue ülemuse ees lollina. Ta tegi sekretärile kolmanda märkuse ja lisas noomituse töötoimikusse. Lõpetamata aruande jättis ta ülemuse lauale. Ta sõitis koju, korduvalt oma meeles läbi käiates, kui ebaadekvaatne ta sekretär on ning samal ajal end kuidagi ähmaselt nurjununa tundes.
John läks koju, lootes olnu korvamiseks tagasi tõmbuda. Selle asemel kohtas ta naise nõudmist aidata poega selle kodutöös. John keskendus kohe faktile, et poeg ei tuletanud talle oma projekti meelde. Ta tundis, et seda kõike oli ühe tavalise tööpäeva kohta liiast. Tühise eneseõigustusega asus mees teele võimlasse, et pisut auru välja lasta. Koju naastes tahtis ta kõike häirivat vältida. Ta pani video käima ega rääkinud sel teemal enam ei naise ega pojaga. Magama minnes võttis ta päeva kokku ühena sellistest, mil inimesed nõudsid temalt liiga palju ning ilmselt ei väärtustanud teda piisavalt.

Selle käitumise psühholoogilised peegeldused (ajalugu ja dünaamika)
Võime ette kujutada, et Johni lapsena, kes tundis end liialt tegusa ema silmis nurjununa ning kelle isa omakorda ei tegutsenud piisavalt, et aidata tal seda asja arutada või pealetükkivast emast eralduda. Vastusena sellele dünaamikale kasvatas John endas tunnet, et ta ei ole armastusväärne ja pöörduski lõpuks õigustatult Tricksteri identiteedi poole. Eitamine ja alateadvuslikkus muutusid eluliselt oluliseks kaitseks, kuna ta ei olnud võimeline taluma fakti, kui tõrjuvad ja seosetud olid vanemad ja kui lööduna ta end seejuures tundis.
Need kaitsed on seotud passiiv-agressiivse isiksusemustriga. Nüüd, kogedes täiskasvanuna teatud tõhusust ja jõulisust, projekteeris John oma integreerimata jõu ja autoriteedi teistele. Vastamisi jõulisena tajutud inimeste nõudmistega tundis ta end nurjunu ja halvatuna. Tema isiksuse struktuuri silmade läbi tajus ta iga endapoolset nõussejäämist allumisena ja iga kokkulepet suure läbikukkumisena. John püüdis oma sisemist halvatust varjata kaitsvate maneeridega:  unustamiste, venitamiste, oma panuse vältimistega. Need lubasid tal lükata kõrvale teiste nõudmisi ja kardetud ebaõnnestumisi. Samuti võis ta öelda Jah, kuigi ta tegelikult mõtles Ei; ta võis öelda Jah ja siis soovi täita vaevu-vaevu või üldse mitte. Mis kõige olulisem: ta eitas neid manöövreid nii enda kui teiste ees.


Need erinevad vaatekohad valgustavad selle takerduva dünaamika keerukust. Marruajavate topeltsidemete ja kleepuvate konfliktide keskel on kerge märkamata jätta seda, mis asub passiiv-agressiivse isiksuse kujunemise all – eraldatus, tõrjumine ja intensiivne vastamata vajadus kontakti ja kinnitamise järele. Lapsepõlvest pärineb sügav pettumus armastuses, mis tuleneb koduse võitluse peegeldamisest.

Süsteemsest perspektiivist - nii paradoksaalne kui see ka võib tunduda - on passiiv-agressiivse käitumise suhtluskavatsus kontakti provotseerida. Ent kuna see on esitatud sellise seosetuse, alateadvuslikkuse ja varjatud agressiooniga, siis on tulemus suhetes kõige sagedamini ennasthävitav. See ei loo jätkusuutlikku kontakti ja veenvust; kõige sagedamini töötab see nn. pikal käigul, muutes suhtlemise võimatuks ja kutsudes esile tagasilükkamise. See vastastikune jada tugevdab PA isiku jaoks veelgi tema armastusväärtusetust, rahulolematut enesepilti ja veendumust, et teda ei mõisteta ega tunnustata.

Nii nagu psühhopaadi ja alfanartsissisti puhul, häirib varane (arhetüüpiline) Tricksteri poolt hõivatus oluliselt ka PA isiku arengut. Üha jätkuv ego uputamine enesetaju arengu teadvustamata piirangutesse õõnestab võimet initsiatiivi tegelikkuseks muuta.

Kuna isik ei suuda otse tegutseda, kasutab ta unustamist või katsetamist. Tema varased kaotusekogemused läidavad hukkamõistva ja kättemaksu otsiva projektsiooni, mis saab teadvustamata agressiooni alguseks.
Tavaliselt leiame siin preneurootilisest faasist sisendatud moraalsusetunde esilekerkimise ja sellele järgneva süü kogemise. Kuna valdavad süütunded tõendavad superego arengut, siis passiiv-agressiivse isiku jaoks ilmneb see nii, et neid tundeid näidatakse välja ja samas ühtlasi eitatakse.
Näiteks lepingutest mittekinnipidamine ei näi talle tekitavat kannatusi. Ta rakendab tööle eitamise, mis väljendub kõrvalepõiklemises, kokkukukkumises või enesehaletsuses koos projekteeritud süüdistamisega, et end lepingute mittejärgimisest distantseerida. Nii nagu selles mustris elav Trickster, võime öelda, et PA isik saab ühe ülepingutatud kriimu teise järe. Olgugi ta ei ole tegelikult kuri, teeb ta metsikuid asju teadvustamatuse ja suhestamatuse kallakult. (Jung 1956b: p.473). Nii nagu Trickster liigub ühest õnnetusest teise, nii rafineerib ka PA iseloomuga isik täiuseni enesesabotaaži kunsti. Ta mõtleb, et ta tüssab oma vaenlast, autoriteeti, aga lõpuks hävitab ennast. PA isiku elu on täis nõrku katseid kasutada jõudu, mis annab pidevaid tagasilööke.


III PASSIIV-AGRESSIIVSE ISELOOMU STRUKTUURI IDENTIFITSEERIMINE

Teoreetiline taust
Passiiv-agressiivne isiksuse häire kui diagnostilise mõiste kasutamine on psühholoogilise mõtte ajaloos suhteliselt hiljutine. Termin passiiv-agressiivne tõusis üles U.S. sõjaväes II MS ajal, kui ohvitserid märkasid, et mõned sõdurid hoiavad oma kohustest kõrvale, võttes omaks passiiv-agressiivset tüüpi käitumise. Järgnevalt võeti häire DSM esimesse versiooni 1952 (Millon 1981:247). Ometi on selle isiksuse häire mustreid palju aastaid vaagitud loendamatutest vaatekohtadest.
Psühhoanalüütilise traditsiooni põhjal mängib kolme põhifaasi läbivas arengus põhirolli infantiilne seksuaalsus (need põhifaasid on oraalne, anaalne ja falliline).
Dünaamikad, mis seostuvad oraal-sadistliku ja anaalse arengufaasiga, on otseselt seotud passiiv-agressiivse käitumisega.

Need dünaamikad ilmnevad:
• vaenulikkuses, kadeduses, ambivalentsuses teiste suhtes;
• kalduvuses süüdistada maailma isiku valus;
• kalduvuses olla jäärapäine, riiakas/pirtsakas, pahur/rahuolematu;
• kalduvuses visata kaikaid kodaratesse teiste inimeste eesmärkidele;
- ja siis lõpuks saada vallutatud alateadlikust süütundest
(Millon ja Radovanov 1995, 313)

Wilhelm Reich pakkus välja, et kalduvus takistada teisi passiivselt provokatiivse käitumisega kerkib sügavast pettumusest armastuses. Isik, sattudes infantiilsesse haavatasaamisesse, taotleb tagasitegemist ja teda tõrjuvate vanemate piinamist, lastes käiku „nõudmisi armastusele provokatiivses ja haavavas vormis ” (Reich 1949: 224-6). See käitumine „Sa kohtled mind jubedalt ja mul on õigus sind vihata” väljendab isiksuse struktuuri baasil asuva suhtlemismustri antagonistlikku kvaliteeti.

Whitman, Trosman ja Koenig pakuvad passiiv-agressiivsetele käitumistele selge psühhodünaamilise interpretatsiooni.

• Kui süütunne on sõltuvusvajadusega võrreldes ülekaalus, kajastab passiiv-agressiivne käitumine kompromisslahendust.
• Kui agressiooni hoitakse vaos sisemise süütunde või välise kättemaksuhirmu poolt, siis ilmneb regressioon sõltuvasse positsiooni.
• Oletades, et kultuuriliselt vastuvõetamatu passiivne roll viib vaenulikkusele, kogetakse häbistamist, mida väljendatakse passiiv-agressiivse isiku poolt pseudoagressioonina (mainitud Milloni poolt 1981: 251).

Passiiv-agresssiivne isiksus tänapäeval mõistetavas vormis on kõige täielikumalt esitatud DSM III R-s kui II axis isiksusehäire, kus esineb passiivne vastupanu ametialase ja sotsiaalse suutlikkuse adekvaatsetele nõuetele. See diagnostiline kategooria teisaldati DSM IV-s lisasse B (edasiseks uurimiseks antud kriteeriumide paigutus ja teljed).
DSM-III R-s defineeritud diagnoos tõstatas mitmeid küsimusi. DSM-III passiiv-agressiivse isiksuse definitsioon keskendus eriliselt ühele tunnusele, s.o. vastuseisule välistele nõuetele.
Teiseks küsimuseks oli teadusliku uurimistöö probleem. Diagnostiliste kriteeriumite psühhomeetrilises testimises tekitas see diagnoos kõigi isiksusehäirete seas halvima diagnostilise ühildumise (Fossati jt. 2000;72-83).

Millon tabas osavalt passiiv-agressiivse dünaamika: passiiv-agressiivse negativismi strateegia, olles rahulolematu ja ettearvamatu, nii ahvatlev kui peegeldav, nõudev ja seejärel rahulolematu, on tõhus relv mitte ainult lähedase või järeleandliku partneri suhtes, vaid inimeste suhtes üldiselt.
Vahetades rolle nagu märter, süüst-aetu, ületöötanu jne, saavutab passiiv-agressiivne igatsetud tähelepanu ja kinnitust, ühtlasi tuulutab ta ka oma viha ja vaenulikkust (Millon 1981:258).

Kogemuste põhjal on eitamine selle isiksuse struktuuri baaskaitseks. Agressiooni püsiv teadvustamatus, mida varjatult väljendatakse kõrvalepõiklemises, kokkuvarisemises, enesehaletsuses või süü projekteerimises, võtab pealetükkiva iseloomu. Näib peaaegu nii, et passiiv-agressiivne isik harjutab teadvustamatust, muutudes tahtliku saamatuse ja ara kõrvalepõiklemise eksperdiks. Siiski jääb ta oma kogemus selliseks nagu sel, kellele-midagi-tehakse. Selles mõttes, et ego ei ole end Tricksteri haardest vabaks maadelnud, on see teatud määral ka tõsi. Ometi ei ole tema kannatuste põhjustajaks tegelikult mitte teine inimene, vaid vallutatus arhetüübist.


Victoria: kaotuse ja sõltuvuse mahasalgamises
Victoria saabus seansile vaid kaebustega abikaasa, laste ja ühiskonna suhtes. Ta oli meisterlik graafik, ent jäi oma töökohtadest järjepidevalt ilma. Ta kirjeldas oma abikaasat vaenulikkuse ja põlgusega, samal ajal pisendades oma rahalist ja emotsionaalset sõltuvust temast. Ta murdis tihti pead lahutuse üle, kuid pelgas, et ei saa omaette hakkama, eriti kuna teadis, et ei saa siis lubada praegu nauditavat elustiili. Vaid mõne seansi pärast pööras oma kaebused juba terapeudi vastu, sest ta ei tunnustanud seda, mille vastu Victoria oli. Mitte üksnes see, vaid ka büroo oli liiga kuum, liiga valge ja sinna oli liiga raske kohale jõuda. Vahepeal jäi ta igale seansile mõni minut hiljaks; korra unustas ta maha oma märkmiku, teisel korral jäi tśekk maksmata.
Töö algus oli väga hea. Kui töö edenes, võttis aga negativism kesksena suure osa ajast, kuna ta sisemine kogemus jäi vaatlemiseks vankumatult kättesaamatuks. Victoria oli teadlik sellest, mida ta pani pahaks oma abikaasale, ent oli ta visalt pime selle suhtes, kuidas ta väljendas süüdistava negativismi kaudu oma agressiivset minnalaskmist.

Probleemid, mis on PA inimesel teistega, keda nad tajuvad jõuliste, käskivate või neile teatud moel väärtuslikena, kerkivad otse tema sõltuvuse konfliktsetest küsimustest. Paradoksaalselt on passiiv-agressiivsed teod sageli katsed jõuda eraldatusest iseseisvuseni, sõltumatuseni. Kuna neid aga ei eristata, siis juhitakse nad hoopis jätkuvusse, mis tõkestab edasist eraldumise arengut.

Oli ilmne, et Victoria passiiv-agressiivsed teod jätsid teda eitava sõltuvuse lõksu, samal ajal kui vaenulik maksmapanek põhjustas tema elus segadust. Võimetuna uurima oma varaseid kaotusekogemusi, koges Victoria lüüasaamist, mis ajas teda lööma teisi.

Nagu antagonistlikule suhtemustrile omane, on passiiv-agressiivsete inimeste üheks sõltuvuse mõistatuse haldamise viisiks manipulatiivse tsükli töölepanek. Nad astuvad manipulatiivsetesse vastasmõju seeriatesse, kus nad „püüavad kellelegi midagi peale panna”. Peegeldades preneurootilist arengut, on nende motivatsioon palju peenem kui näiteks kiskjalik agressioon, vargus või domineerimine. Passiiv-agressiivsete inimeste strateegia sihib hiilivalt nende „teenitud karistamise” suunas, keda nad näevad võimsate ja jõulistena.

PASSIIV-AGRESSIIVSE ISIKSUSE STRUKTUUR

Samal ajal kui kliinilises kirjanduses käib teatud vaidlus passiiv-agressiivsuse kui diagnostilise kategooria säilitamise üle, leitakse, et tegu on antagonistlike suhtemudelite preneurootilise tasandi isiksuse struktuuri. Dramaatiliselt siseneb sinna Trickster ja pöörab isiku passiiv-agressiivse dünaamika suunas. 

Kahes viimases peatükis on kirjas, kuidas Trickster mõjutab selles suhtemustris isiksuse struktuuri arengut kõige varasemast algfaasist alates.

Kui psühhopaatiline dünaamika avaldub kiskjana ja alfa-nartsissistlik dünaamika jõulise maagina, siis passiiv-agressiivses dünaamikas ilmneb see sageli lõbusa, ennastkaitsva kujuna, kes tegelikkust ummistab, pahupidi pöörab, olematuks teeb ja „sellega mängib”.

Olles ette valmistamata oidipaalse dünaamika (kolmikisiku) kohustustega vastamisi seismiseks, laseb passiiv-agressiivne laps käiku riukalikud, nurjunud, pahakspanevad rünnakud nende vastu, keda ta tajub mingitki väljakutset esitavana.

Eric Neumanni töö „Suur ema” pakub vaatenurka, mis aitab selgitada, kuidas Tricksteri arhetüüp selle suhtemudeli arengut mõjutab. Ta pakub välja järgmist: „(Ego poolt) arhetüüpse ilmingu eristamise protsess… juhib tohutust komplekside hulgast individuaalsete arhetüüpide ilmnemiseni ja koherentsete kooskõlaliste arhetüüpsete gruppide formeerumiseni” (Neumann 1954:7).

Üldiselt eristab Ego end esmalt Suurest Emast ja seda esitatakse arhetüüpide rongkäiguga. Suure lugematute alateadlike arhetüüpide aktiviseerumise värava ees seisab Suure Ema mõju. 

Nii nagu Jungi, nii innustasid ka Neumanni kangelasmüüdid ja -lood ning ta arvas, et teadvus asub esmalt teadvustamatuse sisemuses, mida peetakse Suure Ema arhetüübi manifestatsiooniks. 

Seejärel vabastab individuaalne teadvus end kangelaslikult teadvustamatusest. 

Sümboolselt oleme harjunud kujutlema seda kui kangelase otsirännakut küla draakoni/ema ohust vabastamiseks ja anima võitmiseks. See kangelasliku otsingu motiiv on täpne kuvand inimeste arengust, kelle isiksuse struktuur areneb suhtemudeleid otsides ja siis tagasi tõmbudes. 

Antagonistlikes suhtemustrites, kus arhetüüpselt toimib Tricksteri tsükkel, toimib aga teadvuse kooseksisteerimine teadvustamatuga, mitte niivõrd teadvustamatusest välja arenemine. S.t. kangelaslik võitmine ja vallutamine kirjeldab antagonistlikku dünaamikat vähem adekvaatselt kui antikangelaslik avantürism ja manööverdamine.

See Tricksteri poolt valitsetud radikaalselt teistsugune arhetüüpne maastik ilmneb siis, kui laps püüab isikliku ja arhetüüpse ema jõudu vähendada, vormides oma identiteeti sellega, „mis ei ole ema” ehk Tricksteriga. Püüdes kaotada ema tähtsust, märgistab laps territooriumi emast mittesõltuval maastikul. Selle tulemusel saab lapse jalgealune maandatud Tricksteri, mitte ema loomusega. Lapse psüühika jääb siis kindlalt Tricksteri haardesse koos piiratud ligipääsuga Suurele Emale ja arhetüüpide progressiivsele eristamisele.

Tricksteriga identifitseerumine loob illusiooni sõltumatusest lapsele, kes ei suuda end eristada ähvardava ja ohtlikuna näivast emast ja seega aitab see lapsel kaitsta end reaalsuse vastu, mis on igal juhul emaga seotud. Tema eitatud sõltuvuse reaalsus laieneb ja see on pidevaks konfliktide allikaks.

Vallutatus elementaalsest Tricksterist töötab teadvuse jaoks trepina alateadvusse. Nii on see siis, kui elementaalne Trickster on visanud palli üle mitte-kunagi-täielikult-teostumuseks-vaba Ego. Tricksteri võimu alt vabakspääsemine nõuaks põhjalikku ego ümberstruktureerimist ja oleks suur väljakutse.

See alternatiiv oleks hädavajalik kaasa toomaks regressiooni Suure Ema arhetüüpse tasandini, et ümber pöörata (suunata) seda momenti, mil välditi vastasseisu Suure Emaga ja psüühika pöördus Tricksteri poole. Vastasseis Suure Emaga taolise regressiooni kaudu nõuaks patsiendilt tegutsemist kangelasliku võitluse alal, et temast pääseda ja sellega käivitada lugematutest arhetüüpidest eristumine. See väljakutsuv sündmuste jada vabastab Tricksteri ainuhaarde.

Dani lugu

See arhetüüpne maastik oli valdav Dani-nimelise mehe teraapias. Kohaliku ülikooli professorina alustas ta teraapiat seetõttu, et oli häiritud naise soovist teda maha jätta. Ta oli alati kogenud naist nõudliku, isegi näägutavana, kuna ennast nägi ta helde, usaldusväärse, tööka ja sellest kasusaavana. Tööl hiilis ta kõrvale administratiivsest vastutusest, valides ala, mida ta väärtustas kui õpetamisele pühendumist. Ta oli suurtes loengusaalides suurepärane, kus mängles ebaisikuliselt ta kuiv, nähvav huumor.

Sessioonide jooksul, mil ta kodused ja erialased lood lahti koorusid, võis näha, kuidas ta kaitseb end tegeliku kontakti vastu. Tema naine oli suuremat ühendust soovides pidevalt "tema uksele koputanud ja tema puuri logistanud". Võis tajuda Rebaseonu ja Jäneseonku märatsemist/tormamist Dani elus – ja ka raviruumis. Igatahes võttis üsna kaua, enne kui ta nägi  segaduse piirjooni, mida ta pidevalt oli loonud. Tund-tunni järel hakkasid nad koos terapeudiga  segadust tuvastama. Näis, et ta ründas peenelt neil hetkedel, mil ta tundis end naise või terapeudi poolt ähvardatuna. Alguses, kui terapeut palus tal neist rünnakutest rääkida, taganes ta pahurasse vaikusesse, mis näis vibreerivat koos pahakspanuga. Ta tusane pahakspanu oli sööt, millele terapeut leidis olevat praktiliselt võimatu mitte reageerida. Tema morni vaikimise passiivsus lõi nähtamatud takistused, mis suretasid tööaega, kuna need ahvatlesid salakavalalt terapeuti sekkumisele, mida mees siis tagasi lükkas. 

Passiiv-agressiivsete manöövrite siht on projektiivse identifikatsiooni kaudu asetada agressioonikohustus teisele inimesele - et too hakkaks torisema/näägutama, saaks vihaseks ning kõige selle tagajärjel kannaks PA isiku omaksvõtmata agressiooni.

Passiiv-agressiivses struktuuris tegutsev Tickster. MÜÜDID

Töö passiiv-agressiivse isiksusestruktuuriga isikuga manab nii sageli esile pildi Rebaseonust ja Jänkuonkust, kes teraapiaruumis ringi trambivad - nii et selle loo juurde tagasipöördumine teeb meile ainult head.

Üks Piginuku motiivi vorm on esile kerkinud Lõuna-Ameerika orjaajast. Ometi on sel muinasjutul huvitavad ajaloolised kihistused. Afroameeriklased tõid loosse lisaks Ashanti müüdist ämblikkelmi Anasazi. Millagi on siin need lood muundunud Rebaseisanda ja Jänkuisanda muinasjuttudeks.

Paralleele võime leida ka Eesti loomamuinasjuttudest, pisut muutunud suhtedünaamikaga ka Kaval-Antsu ja Vanapagana lugudest.

Selle ääretult populaarne muinasjutt on seotud aja- ja kultuurilooga, viidetega nii trotsimisele/tülinorimisele kui kaotamisele. Lüüasaamise pealispinnal töötab kaval trots, et vastu pidada talumatu sotsiaalse rõhumise pingele. Selline trots on ka passiiv-agressiivse isiksuse kaitse puhul eluliselt tähtsaks osaks.

Rebase-Jänese-onudega on sümboolselt sugulased Ameerika mandril korduvad loomavormid koiott, jänes ja kaaren, kelleks Trickster maskeerub. Koiott varitseb tasandikel; Suur Jänes mürgeldab metsamaal; ja Kaaren ehk Ronk liugleb piki Vaikse ookeani looderannikut. Multikavariandis tunneme need värvikad karakterid ära Wylie Coyotes, Bugs Bunnys ja Heckle ja Jeckle´s.

Neist olevustest hõivatus ei ole sugugi väike. Tricksteri tumedad aspektid võivad olla märgistavad, alandavad ja manipuleerivad. Nende salakavald trikid väljenduvad inimlike hirmude, naiivsuse ja teadmatuse abil jahtimisena.

Koiott, jänes ja kaaren esindavad ühtlasi ka unikaalset taevalikku ühendust. Nad trallitavad Püha Narri ja Taevase Sõnumitooja valdustes. Kui arhetüüpne energia hoitakse egoga dialoogis, siis võib see olla allikaks vaimsele energiale, mida kasutavad  ravija, śamaan või inspireeriv õpetaja.

- Koioti kelmustükkidele loomuomane huumor võib tuua tervendust kõige raskematesse situatsioonidesse, see võib tuua päevavalgele misiganes kaalukat ja taastada tasakaalu.

- Jänese tabamatus, hoomamatus ja ärksad trikid võivad meie meelt lahutada, lõbustada ja isegi meis huvi äratada. Ta võib meid võluda avanema omaenda insinktiivsele elule.

- Kaaren saadab sõnumeid teispoolsusest, ilmutab maagilist võlu ja on ületamatu vormivahetaja.

Trickster toob meile võimaluse murda välja piiravatest mudelitest, mis on kehtestatud meie endi, meie perekondade või kultuuri poolt. Jumaliku loomusena on ta loomise ja transformatsiooni jõud.3.

„Kuna Trickster kahlab salaelu suunas, mis põhineb rohkem karnaatilisel kui jumalikul olevusel, siis täidavad mitmetähenduslikkus, iroonia, muutused ja huumor surematuse kenosise (Jumala inimeseks saamise) poolt põhjustatud tühjuse (Sullivan 1987:46).

Selle igavesti jõulise arhetüüpse olevuse veidrused juhivad passiiv-agressiivse isiksuse struktuuriga inimeste elu. Näeme nende isikutevahelistes manipulatsioonides salakavalust ja nende püsivates kangekaelsetes kõrvalepõiklemistes kaudset tõe trotsimist. 

Samuti leiame tihti jumalikkust nende füüsilises elujõus, tarmu, mis näib olevat antud jumalatelt. Kui oleme õnnelikud, siis kogeme nende huumori  maagiat, mis transformeerib labase ilmaliku hetke pühaks draamaks. Läbi nende elude, heas ja halvas, tunneme Tricksteri pulseerivat kohalolekut.

VI  PASSIIV-AGRESSIIVSE DÜNAAMIKA KÄSITLEMINE (TERAAPIA)

Passiiv-agressiivse patsiendi teraapias on ülesanne säilitada haaratud, ent piiratud seotus, kuna ilmnev isiku individuatsiooniprotsessi käik on eriti nõudlik. Järgnevad juhtumid illustreerivad kaht küllalt erinevat Tricksteri maastikul toimivat stsenaariumi.

Paul: kangekaelsed takistused

Paul oli analüüsi tulles jõudnud viiekümnendate aastate algusse. Tal oli varahaldusfirma, mis teenindas linnas paljusid rikkaid kliente. Ta teine abikaasa muutus temaga suheldes sügavalt frustreerituks ning veenis teda teraapiasse minema. Mees tunnistas, et kui suhe esimese abikaasaga jõudis samasse punkti, ta nagu kangestus ega teinud enam midagi. See abielu lõppes lahutusega. Siiski ei olnud tal iseloomu jääda kauaks üksikuks ja kui ta kohtas uut naist, siis haardus kiirelt suhtesse. Naine oli tõsine, kompetentne ja otsene, kuna mees oli karismaatiline, naljakas, muretu ja kõigile ilmingutele emotsionaalselt avatud.

Ta oli pikk ja atraktiivne, olgugi et pisut kühmus nagu oleks kandnud seljas maailma koormat või kohustusi. Ta hoidis oma pead kergelt all ja selle nurga alt välkusid ta silmad ahvatlevalt. Ta tihedad tumedad juuksed muutsid teda tegelikust east aastaid nooremaks. Ta ei olnud inimene, kes olnuks osavõtlik või rääkinuks oma isiklikest asjadest. Ta mõjus kabinetis häbeliku ja mõneti kohmakana. Kuigi ta näis tundvat end vaikuses ebamugavalt, ei teinud ta katset vaikusehetki täita. Et kanda hoolt meie suhtlemise eest, hoidis terapeut endas tagasi aktiivset impulssi, mida patsient temas äratas.

Pärast teraapiat nõudva naise ultimaatumit möönis mees, et ta sundis end vastumeelselt  terapeudile helistama, kuni ta nägi järgmise unenäo, mis andis talle esimeseks sessiooniks teema. See oli põhiliselt esimene asi, mida ta ütles, kui ta saabus.

Unenägu:

Tühjas toas oli üksi väike näljane poiss. Sellega külgnevas toas nautisid inimesed luksuslikku sööki. Laua otsas istus poisi ema, ümbritsetuna paljudest meestest, kes olid temast võlutud ning  poiss tundis end lõksuaetuna. Ta isa oli kuidagi eemalolev või üldse kusagil ära. See üksik stseen näis jätkuvat igavesti. Äkki ilmus kõrvaluksest väike tüdruk. Poiss peibutas teda endaga maadlema, nad kähmlesid ja lõpuks lõi poiss teda nii tugevasti, et tüdruk sai veriseks.

Paul ärkas segaduses. Tal oli kohutav peavalu ja ta tundis, et ta julgus oli kadunud. Uenäojärgsel õhtusöögil uputas ta oma tunded veinipudelisse. Kui ta lõpetas unenäo jutustamise, tekkis paus. Viimaks ütles terapeut: „Ma murran siin pead, kas su peavalul ei ole ehk mingit pistmist su unenäoga?” Ta ütles: ”Oh ei. Ma lihtsalt arvasin, et te leiate selle unenäo huvitava olevat.” Sellest vastusest teadis terapeut kohe, et nad on väga pika tantsu alguses. 

Pauli ema oli manipulatiivne ja intensiivne. Ta võis muutuda nõudlikuks, ülistavaks ja ahvatlevaks. Ema polnud võimeline nägema Pauli ennast, jätma ruumi ta individuaalsusele.

Isa oli jurist, alati hõivatud kokkulepetega ning pikki tunde kodust eemal. Kui isa oli kodus, allus ta oma bossilikule, näägutavale naisele. Ta häbenes Pauli kontrollida ja ei pakkunud talle jõulise ema eest kaitset ega vabanemist.

Esimesed sessioonid koosnesid erinevatest püüdlustest saada terapeuti tema eest tööd ära tegema. Paul mitte ainult ei oodanud temalt oma unenägude interpreteerimist, vaid ka soovis, et terapeut aitaks tal mõista, kuidas oma naist arvestada ja kuidas temaga ümber käia.

Tal oli tõsiselt piiratud ligipääs oma psüühikale ja kui tal paluti midagi meenutada ja asjade üle järele mõelda, sai kiiresti ilmseks tema soov, et terapeut teda ei häbistaks ega paljastaks. Kuigi ta alguses esines karismaatilise sära ja edenemisega, asendus see kiiresti sügavalt juurdunud kaitva- ja märterliku käitumisega.

Paulil ei olnud aimugi, mida tema naine temalt soovis ega mõistnud, et unenägu temalt midagi nagu küsis. See asetas terapeudi sundolukorda, pikkadeks tundideks silm-silma vastu tagurlikult püsiva takistusega. Just nõnda toimus see ilmselt suhetes tema esimese ja nüüd ka teise naisega. Teraapiavestlused olid kõik väga  frustreerivad, sest tal ei olnud juhtnööri ja ta loopis kõigele kaikaid kodaratesse. Ülekanne oli alles tekkimas.

Vahetevahel mainis Paul oma esimest unenägu, öeldes midagi sarnast: „Teate, ma olen mõelnud sellele esimesele unenäole…” ja siis jäi toppama. Kui küsiti, mida ta oli mõelnud või kas tal on selle kohta mõnd mõtteseost, ütles ta: „Ei, tegelikult ei ole.” Nende pikkade tummade ajavenituste vältel, mil näis, et tal ei ole kuhugi liikuda, tuli ta ikka ja uuesti selle unenäo juurde tagasi. Siis ühel päeval ta ütles: „Teate, ma mõistan nüüd, et kui mõtlen sellele unenäole, siis olen ise seal ruumis koos selle väikese poisiga.” Pärast selle kogemuse detailide uurimist ütles terapeut: „Kas sa arvad, et on võimalik, et see näljane poiss oled sina ise?” Ta kiire vastus oli: „Jumal hoidku, ei! Ma lihtsalt mõtlesin, et seisan selles toas.” Palju sessioone hiljem küsis ta, miks ma murdsin pead selle üle, kas ta oli see näljane poiss, lisades: „Ent see vihjaks, et ma tegin seal toas väikesele tüdrukule haiget.” Ma vastasin: „Las me arvestame selle võimalusega.” Ta eitas otsekohe, et tal ei ole iial olnud sedasorti agressiivseid tundeid. Ta otsustas kiiresti, et ta ei olnud mingil juhul see väike näljane poiss.

Järgmises tööfaasis oli tal seeria unenägusid korduvate teemadega. Ühes ei olnud ta valmis eksamiks. Teises oli ta hulga kaaslastega linnast väljas. Ta semud üritasid kogu aeg hoiduda  komistamast, ütlesid valesid asju, olid üldiselt ette valmistamata kõigeks, mida nad ette võtsid. Nad läksid Seitse-Üksteistkümnesse, kus üks neist flirtis öise teenindajaga, kuna teised kõndisid maksmata kuuspakiga samal ajal poest välja. Siis sisenesid mõned tüdrukud ja parim, mida nad võisid teha, oli vilistada ja siis kõrvale põigelda. 

Paul tõi kõik need unenäod sessioonidele lähemale viipava ja väljakutsuva käitumisega nagu öeldes: „Siin on veel üks mõttetu unenägu. Mida te sellega ette võtta?”

Kui ta tõi unenäo eksamiks ettevalmistamatusest, mõtles terapeut, et seal ta peaks ehk olema võimeline teadvustama iseennast. Niisiis ütles ta: „Vaata Paul, üks viise, kuidas analüütikud vaatavad unenägusid, on võtta iga unenäo karakterit kui iseenda väljendust. Kas sa tahaksid seda selle unenäoga teha?” Ta vastas, „Oh muidugi, Te panustate sellele, et ma tundsin end ärikoolis eksamiks ette valmistamata! Ja seda olid ka kõik mu sõbrad. Need olid tapvad eksamid! See on hea, et mu sõbrad hoidsid alles „Vana testipanga”. Need vastused päästsid mind palju kordi!”

Sealtpeale hakkasid nad uurima, kuidas ta end selles olukorras tundis ja kuidas ta võiks identifitseeruda teiste poistega selles unenäoseerias; kuidas ta tundis end olevat ette valmistamata ja ebaadekvaatne ja ühtlasi trikitav ja varastav. Viimaks suutis Paul näha, et unenäoseeriad olid peaaegu täpne tema enda igapäevakäitumise üksikasjalik kirjeldus. Ta hakkas aru saama, kui sageli ta oli kasutanud „vilistamist ja kõrvalepõiklemist”. 

Kuna see esitas ta ego ideaalile väljakutse, siis kinnitas see sügavalt varjatud veendumust, et ta oli seda ähmaselt tajunud just iseenda suhtes.

Viimaks hakkas Paul rääkima käesolevatest pettustest tööl. Kui ta rääkis oma dilemmadest, hakkas terapeut nägema, kuidas ta õõnestas sundkäitumisega oma töötajaid ja proovis oma klientidele vähem tagasi anda. Ta tajus pidevalt oma kliente liignõudlikena ja ta tekitas vastupanu. Ta taipas, et iga pisike ülekoormus oli tähtsusetu. Ta klientide vara minnalaskmine õigustas neid valikuid. Võttis kuid, enne kui Paul suutis kujutleda, et ta ise soodustas töist rahutust. Ta hakkas järele mõtlema, kuidas ta käitumine oli ennasthävitav. Nende arusaamiste valguses hakkas ta tegema valikuid ja võtma oma käitumise eest vastutust. Kui valikute tegemise võime arenes, tundis ta end oma elus mõnevõrra jõustatumana.

Kui Paul asus tööle teiste suhtes tehtud pattude iseendale tunnistamisega, mõtles terapeut, et nüüd peaks ta olema valmis pöörduma lapsepõlvest pärit käitumiste suhtes läbinägelikkuse arendamisele. Intuitiivselt arvas ta, et Paul kogeb oma elus krooniliselt kaotusi ja oletas, et ta tunneb end sadistliku võimutseva türanni võimuses olevana.

Projekteerides agressiooni, jõu ja mõjuvõimu teistele, kaitses Paul end kõigi saavutuste nõudmiste vastu. Selles seisus oli iga kokulepe tajutud allutamisena, iga nõustumine paikapanemisena. Tema hirm ja viha sisemise lüüasaamise ja jõuetuse poolt valitsetavuse pärast kehastusid passiivselt igapäevasuhetes. Näiteks vältis ta sageli vastutust, lastes käiku oma lemmikmantra: „Ma püüan,” mis võimaldas tal oma aruandekohustusi segaseks ajada. 

Terapeut punus neid erinevaid nägemusi lugematutesse vastustesse ja interventsioonidesse, ometi ei saanud terapeudi arenenud nägemused minevikust Pauli jaoks väärtuslikeks ega kasulikeks. Terapeut veendus üha enam, et neil nägemustel põhinevad interventsioonid ei vii neid kuhugi ja kaemus eluloolisse ja süvapsüühilisse dünaamikasse ei olnud see, mis võiks saada Pauli transformatsiooni allikaks.

See järeldus rääkis vastu mitte ainult teraapiaväljaõppele, vaid ka terapeudi lähedusele omaenda protsessiga. See järeldus lõi vaikse tingimuse, mida terapeut väljendas oma frustratsiooniga.

Üle hulga aja tajus terapeut Paulis kasvavat jõudu, ta muutus üha teadlikumaks, et teraapia nõuab siin hoopis midagi muud kui minevikus kaevamist ja muud, milleks on teda välja õpetatud. Sellest hoolimata jätkas ta kurvalt sessioonidega, ledimata Paulis võimet otseseks teadlikuks uurimiseks ja vastasseisuks oma sisepsüühilise dünaamikaga. Ta mõistsis, et seda lihtsalt ei juhtu.

Me ei saavuta lõplikku analüütilist eesmärki, teadvuse eristamist teadvustamatust ja nendevahelise dialoogi arengut. Terapeut võttis kurbusega elamise enda kanda ja jättis Pauli tema individuaalsesse arenguvormi.

NB! Antagonistliku suhtemustriga isiksuse struktuuri puhul peab analüütilise lõppeesmärgi mõnikord lahti laskma, et teadvustada ja tunnustada isiku ehedust ja ühendust arhetüüpse reaalsusega. Terapeutiline naiivsus jätab muidu terapeudi puntrasse ja patsiendi individuatsiooniprotsessi seisma. Me ei peaks eeldama, et isik peab arendama teadlikku nägemust ja tõhusat afekti integreerimist. Selles olukorras on meil vaja need analüütilised eeldused kõrvale jätta. Teatud passiiv-agressiivsete inimeste puhul võib olla kõige elujõulisem ja efektiivsem tee agressiooni ohjeldamise ja loovale väljendamisele suunatud teraapia, hoolimata ebateadlikust nägemusest.

Tõepoolest, kui terapeudi töö Pauliga edenes, ei olnud see mitte teadlik nägemus, mis arenes. Ometi arendas Paul võimet võtta vastutust oma osa eest passiivselt provotseeritud pattudes ja ta eluliste valikute tegemise võime tugevnes jätkuvalt. Veel enam, avanes hoopis midagi muud. Ta oli noorena alati nautinud taftingut, aga esmakordselt abielludes loobus sellest. Sellest hetkest ta sisenes taas sellesse maailma ja tõendas end hoopis meisterliku jõegiidina. Paul mõistis, et ta nautis raftingupoiste tunnustust. Suurte Vendade Ühenduse kaudu hakkas ta juhtima täiskasvanud meeste jõeekskursioone ja ta sõbrunes nende poistega otsekohe. Ta leidis, et poisid hindasid õpetamisstiilis ta lihtsat huumorimeelt ja mängulist kelmikust. Selle füüsilise ja ühiskondliku ettevõtmise kütkestavus tõi Paulile uue heaolutunde. 

Ta õppis ka hindama oma naise tõsist kompetentsust ja naine õppis mängima mehe üha vähem agressiivse huumoriga. Nende suhe muutus mõlema jaoks enam rahuldust pakkuvamaks. 

Oluline oli veel see, et, kui Paul lõpetas analüüsi, siis oli ta palju vähem kühmus kui alguses; ta jonnakas vajadus kaikaid kodaratesse loopida oli lõdvenenud. 

On hädavajalik märkida, et Pauli areng avaldus insightita, meenutades meile, et selle isiksuse struktuuriga inimeste sisemise kasvu ilmnemiseks ei ole üht ja ainsat viisi.

Sheila: märtrimantlist vabanemine

Kui Pauli ravi juhtis ta Tricksteri valduses ego tugevuse ja paindlikkuse peenenemise suunas, ilmneb selle isiksuse struktuuriga isiku puhul vahel alternatiivne transformatsiooniprotsess. Selles protsessis kutsutakse inimene sisenema regressiooni, mis - nagu varem kirjeldatud, nõuab kohtumist dünaamikaga, mis algselt juhib Tricksteriga vallatust. See regressioon juhib hetkeni, mil vastasseisu Suure Emaga välditi ja psüühika pöörati Tricksteri suunas. Regressioon sellesse hetke lubab patsiendil oma vallatus Tricksteriga ümber suunata ja seista vastamisi Suure Ema arhetüübiga. Efektiivselt käsitletuna võib see vastasseis juhtida alateadvusest lugematute arhetüüpide jada (kasvu) käivitamisele. 

On tähtis märkida, et mitte kõik selle isiksuse struktuuriga patsientidele ei sobi ega ole võimalik kutse selliseks enda sügavustesse laskumiseks. See nõuab egolikust laostamisest loobumist ja arhetüüpsetes valdustes sügavat ja väljakutset pakkuvat vastandumist. 

Kui Paul liikus oma ego rafineerimise suunas, siis naine järgnevast lühijuhtumist sai kutse sügavusse laskumiseks.

Kõneleb Sheila terapeut:

Sheila oli mässuline, väljakutsuv naine, kes saabus teraapiasse, süüdistamaks oma kannatustes kõiki ja kõike, ent lõpptulemusena arendas ta emotsionaalse aususe võimet. Ta töötas teraapias endaga vähemalt kaks korda nädalas, kokku rohkem kui viis aastat. 

Oma protsessi esimeses pooles väljendas ta üht kriisi teise järel. Ta kaitses end robustselt nende kriiside oodatava tähenduse vaagimise eest, pidevalt veendes, et maailm on tema vastu. Ta klammerdus agressiivselt märtimantli külge, lärmakalt, tänitavalt kuulutades oma korduvaid lüüasaamisi. Iga katse dünaamikates või kriiside tähendustes kaevata ja neid uurida sai jõuliselt tagasi lükatud. 

Kui ta jäi lõpuks püsivalt analüüsi kaitsvasse "konteinerisse", hakkas aeglaselt aset leidma regressioon. Hakkasime märkama, et ta oli hooti kaootiline, desorienteeritud ja erutunud. Järgmise paari aasta vältel me istusime tema kohutavate desintegratsiooniseisundite keskel, isegi kui ta ängistus kasvas peaaegu väljakannatamatuks. Väga aeglaselt arendas ta võimet istuda koos oma valu ja kannatustega ja neid kajastada.

Nende maruliste aastate jooksul hakkas Sheila teadmishimu murdma läbi kaitsete. Ta imestas, kui ta elu muutus vähem konfliktides ratsutavaks ja kergemaks. Kui tunnetega ühendusse jäämise võime süvenes, siis hakkas ta vastu võtma otsuseid, mida ta ei oleks enne ette kujutanud. Tõmmanud fookuse ära intensiivselt sõjaseisukorralt (kaitselt) ja pettumuselt, hakkas ta püüdlema isiklikku arengut. Ta töötas prominentsete kaalukate firmade ruumikujundajana, mis olid täidetud aruandlusvõistluste, kirjalike arvete esitamise ja järelejätmatu jõudünaamikaga. Järgides vihjeid oma unenägudes, otsustas ta, et töö toimis komplektis Tricksteri arhetüübiga, mida ta rohkem ei tahtnud teenida. Selle isikustamata jõuga rinda pistes ilmusid üllatavad pildid, mis inspireerisid teda oma loovust tõsiselt võtma. Ta otsustas jätta töö ja naasta kunstimagistri kraadiõppesse.

Magistriõppe distsipliin ja tagasihoidlikkus nõudsid taas õpilaseks saamist, see esitas väljakutse Sheila ülbusele ja kindlustas teraapiakonteinerit, milles ta hakkas jätma kõrvale oma kaitseid ning katsetama uute olemisviisidega. Ta hakkas uurima oma autonoomsust, initsiatiivi ja igatsust kahepoolsuse järele oma suhetes. Seistes vastamisi oma allutatuks ja ülejuhituks saamise hirmudega, oli ta võimeline arendama teadlikku ühendust oma agressiooniga ja õppima rakendama seda enesekehtestamisena. 

Teraapia viimastel aastatel valis ta lisaks  individuaalsessioonidele ka grupitöö. Ta sisenes grupikonteksti tugeva vastuseisuga ja transformeeris enda emotsionaalset ebaausust. Nende sessioonide vältel jälgisin ta võitlust haavatavasse tsooni sisenemisel, samal ajal oma ehtsaid tundeid väljendamas. Selles kontekstis oli ta võimeline ausalt uurima, kui kangekaelselt ta oli kasutanud oma mässulisust kaitsena sõltuvustunnete vastu. Kõige selle keskel arendas ta oma loomeprotsessi teostumust, mille abil ta oli võimeline endale olulist elatist teenima.

ÜLEKANDE JA VASTUÜLEKANDE VÄLJAKUTSED

PA isiksuse struktuuriga patsient on suhetes relvastatud äärmise ambivalentsusega ja võib kogeda terapeuti ohtliku võimuka jõuna, mis teda distantseerib ja kontrollib. Kui teid tajutakse võimaliku tagasilükkamise ja lüüasaamise allikana, siis võidakse teid kritiseerida, rünnata, süüdistada, maha teha, kõrvale jätta või lihtsalt pisendada. Kõrvuti hoomamatu jõu projektsioonidega võidakse teid samuti näha talumatu autoriteedi või kiskja/kurjategijana. Haare, mis on Tricksteril isiku ego üle, väljendab end järjekindlate, riukalike manöövritega, et teid võita. Samal ajal eitades iga sõltuvustunnet teie suhtes, kaldub see patsient olema nõudlik ja sõjakalt kaasa haaratud või vaenulik, eemalolev ja vaikne.

PA isiksuse struktuuriga patsiendi vastuülekande kogemine vajab erakordselt tähelepanu ja oskusi. Nagu alfanartsissisti puhul peab terapeut selles suhtes kandma enamikku emotsionaalsest ja kujutluslikust energiast, jäädes väga kohalviibivaks ja mitte ülearu seotuks. 

Samal ajal on patsiendi tusased, pahakspanevad ja süüdistavad ühendusevõtud võimsad emotsionaalsed peibutised, mida on mitte ainult raske hästi käsitleda, vaid mida tajutakse terapeudi poolt ka äärmiselt demoraliseerivatena. Nagu ülalpool märgitud, on alati nii kerge Piginukku kinni jääda. 

Neil hetkedel on hädavajalik endalt küsida, kas meie oma dünaamika on terviklikuks koondunud? Terapeut võiks usinalt rinda pista oma varaste haavadega, et mitte sattuda patsiendi takistuste, löökide, vaikimiste jne. müriaadi lõksu. Eitatud agressiooni tõhus vastuvõtt ja põhjalik seedimine on kahtluseta keeruline kunst.

VI  KOKKUVÕTE

Kui selle isiksuse struktuuriga isikud leiavad või arendavad endas piisavalt egojõudu, et sepistada suhet arhetüüpse Tricksteriga, selle asemel, et jääda sellest hõivatuks, siis on neil võimalus tuua see dünaamiline potentsiaalselt loov vaim nii enda kui teiste ellu tagasi. Siis võivad nad liikuda passiivsusest ja vältivusest loova esituse ja tahtliku vastutustundliku tegutsemiseni. 

Nende pigem loovalt kui agressiivselt rakendatud nutikus võib elu valgustada ja süvendada. Selle asemel, et sattuda lõpututesse kaotustega täidetud võimuvõitluse ja riugaste ringidesse, võivad nad kasutada oma jõudu enda ja ka teiste jõustamiseks. Kelmi teadvustatud geniaalsus, sära ja karisma võivad reaalsust transformeerida: Nüüd sa näed seda reaalsust, nüüd mitte; maailm pöördub pea peale ja kõik tõed saavad kiretult paljastatud. Passiiv-agressiivse isiksuse struktuuriga inimesed võivad anda elule jõulisi ja transformatiivseid panuseid, tuues oma tegevusse ja suhetesse peent loovat vibreerivat energiat.

Kokkuvõte kõikidest antagonistlikest mudelitest

Igal antagonistlikest isiksusestruktuuridest on teatud tajutav õhkkond, nii nagu ka kahe teise suhtemustri isiksuse struktuuridelgi. Kiskjalik mere Lainejäneste printsess läheb ükskõik kui kaugele, et saada ülemvõimu. Ülbe ja külmasüdameline Medeia mõrvab halastamatult, et saavutada ennastteenivaid eesmärke ja täpset võidukat kättemaksu. Salakavalal Rebaseisandal on lõpmatu kannatus, et püüda Jänes oma kleepuvasse segaduse lõksu.

Neis suhtemustrites saavutatakse ellujäämine (üleelamine), integratsioon ja tähendus vägivalla, võrgutamise, domineerimise, manipuleerimise, kontrolli ja trikitamise kaudu; valdavad on agressiivsed objekti ründamised. Tricksterist innustatuna rakendab isik seda arhetüüpset jõudu õigustavalt, kindlustamaks iga hinna eest oma võitu. Reetur ei saa endal kunagi ühekski hetkeks lubada olla ohvrisarnane. Kaitstes end puudutamise eest, muutub ta teiste poolt puudutamatuks. Tema halastamatu ülemvõim teiste üle jätab ta lõksu iseenda manipulatiivsetesse kuriteole õhutamistesse. Saanud sageli kingiks ebatavalise füüsilise elujõu, varustatud seksuaalsuse ja agressiooniga, ent koos piiratud ligipääsuga selgusele ja inspiratsioonile meeles ja kujutlustes, samuti ka piiratud emotsionaalse rikkuse ja arhetüüpsete afektide arenguga, jääb antagonistlik isik isoleeritult oma tegude maailma.

See on äärmiselt haruldane isik, kes suudab seista vastamisi laskumisega läbi kõigi nende eraldiseisvate arengufaaside ja nende ühendused Tricksteri arehtüübist lahti lasta. Igatahes, kui see sünnib, võib ilmneda võime Tricksteri arhetüübi teadvustatud väljendamiseks.

Kui see arhetüüp aga hõlmab inimest, siis võib ta ilmuda nagu paradigmaatiline muinasjutu-võõrasema, kes pakub algatuse peategelase transformatsiooniks, kuid jääb ise puutumatuks. Sel juhtumil kasutatakse isikut halastamatult Tricksteri arhetüübi poolt; inimlikust perspektiivist on selleks loomulikult julm saatus.

Kui ta suudab läbi töötada oma kaitsva hõivatuse selle arhetüübi poolt ja ilmutab teadlikku ja aktiivset dialoogi sellega, siis võib ta teadlikult tuua transformatsiooni teistele - nii nagu ilmselt ka iseendale. Oleme näinud, kuidas keegi selles suhtemustris võib sütitada individuatsiooni, luua väljakutseid ja liigutada elusid nende teid mööda. Vabastatud Tricksteri kaitsvast haardest, võib see isik olla samuti võimeline juhtima rõõmsat ja energilist elu, elades oma täielikus füüsilises elujõus koos arenenud vastutusvõimega.

Kui räägime „Looduse seadustest”, oleme rändamas Tricksteri poolt asustatud arhetüüpsel maastikul ja isik, kes on juurdunud neisse valdustesse, osaleb suurtes elu ja surma ringides – teadlikult või alateadlikult. Selle suhtemustri dünaamikaid võib näha kui Selfi arhetüüpseid väljendusi, väljendades perspektiivi, mis on avaram kui inimene, kaasa arvatud pühad valguse ja pimeduse aspektid.

Selle arhetüüpse maastiku poolt haritud vaimsus tähistab jõu valgustamist. Kui kehastus on teadvuse poolt hästi hoitud, siis võib ka inimtegu olla samaväärne inkarnatsiooniga. See on tegevuses olev vaim. See paneb värisema kehalise meisterlikkuse kogemusest. Selle kõige loovam ja transformeerivam osa on samuti vaim, mida kogetakse, harrastades võitluskunste või muid füüsilisi tegevusi, mida on kõrgel tasemel treenitud ja harjutatud - vibulaskmisest tennise ja löökpillimänguni. See tuleneb sellest arhetüüpsest allikast, millest inimene ammutab oma võimet elus samme astuda. Seda vaimsuse vormi võib kogeda atleetide võistluses ja võidus, kes töötavad kodumeeskonna võidu nimel, suhtluskunstis ja aktiivses füüsilises töös.

MÄRKUSED

1. Kui lapse psüühika vormib identiteedi tärkava Ego ja Tricksteri vahel, kaitsmaks enda alla matvat isiklikku ja/või arhetüüpset ema, näeme töötamas Selfi dünaamikat. Võime imestada, kui psüühika iseorganiseeruv printsiip otsib seisukohta (printsiipi), mis võiks kindlustada elllujäämise. Võime ka teoloogilistes mõistetes spekuleerida Selfi kavatsuste üle. Samas liinis võime järeldada, et Tricksteri poolt hõivatus peab teenima Suure Ringi, suurema terviku eesmärke. Me oleme tuvastanud, kuidas selle arhetüübi töötamine võib innustada radikaalseid transformatsioone. Siiski seisneb selle arhetüüpse mudeli mõistatus selles, et seda kehastavates inimeludes viib see tõsistesse kannatustesse. Selle äärmusliku kannatuse näiv ebaõiglus jääb inimese Tööks, mis piirab  Jumala juures kõrgemas plaanis kannatust ja ebaõiglust. Ta ei mõista Jumala perspektiivi ja naaseb selle visiooni juurest kaine ja alandlikuna (tagasihoidlikuna).

2. Oleme sobitanud selle loo kahe teose põhjal: nii Harrise ja Chase (2002) „Onu Remuse kõik muinasjutud” ja Lesteri (1987) Onu Remuse lood: „Jäneseisanda seiklused”.

3. Ameerika põlisrahvaste müütides on Tricksteri kujul kaks teisendit. Ühes on tõstetud esile tohutu suure looma olemus. Tema keha on sageli trikkide ja maagia allikaks; ta organid ja kehaavad on päratud, tema isu ja seksuaalne hüperkatiivsus on hämmastavad. Ta kehastab instinktiivset kosmilise suhte iha. Kohtame teda korduvalt humoorikates lugudes, mis annavad meile õpetust meie inimlikkuse ja piiride kohta.

Tricksterit esitatakse sageli meeessoost olendina, aga ta käitub nagu naisolend, kuna see sobib tema otstarbe ja eesmärkidega.

Teises Tricksteri müütilise tsükli variandis rakendab ta oma jumaliku loomuse loojana ja transformeerib müütilise reaalsuse teatud vormi. Liikudes kergelt sellest maailmast Teispoolsusesse, tasakaalustab ta elu maal, luues inimelu vajadusi: maad, loomi ja tuld. Sageli teostatakse need loomise aktid jumalatelt varastamisega. Nad võivad kaasa tuua üllatusi ja pöördeid, mis loovad oodatust erineva tulemuse. Võimeline tüssama nii meid, jumalaid kui ennast, on ta sellegipoolest olemuselt jumalik looja.

Ülevaade on koostatud kasutades  Nancy J. Dougherty and Jacqueline J. West raamatut "The Matrix and Meaning of Character: An Archetypal and Developmental Approach" 

5 märki sellest, kas päriselt ka “inimesed on meie väärtuslikuim vara”

Raimo Ülavere blogist:
Inimesed on meie väärtuslikuim vara! Meie panustame inimestesse! Ja nii edasi. Ilusad sõnad.

Kui hakata aga uurima, kuidas see panustamine tegevustena välja näeb, tabab mind mõnikord kaks tunnet korraga: esiteks ehmatus – kuidas on veel tänapäeval võimalik, et need iseenesest toredad sõnad tegudena näevad välja nagu 19. sajandi tehases. Ja teiseks kaastunne nende inimeste vastu, kes on valinud selle organisatsiooni poolse panustamise ära kannatamise.
Millal siis päriselt algab inimestesse panustamine ja kuidas seda ära tunda?

Pakun 5 märki:

1. Eelarve realt ja organisatsiooni sisesest kõnepruugist kaob ära sõna “inimressurss”. Inimene pole vahend. Kuniks organisatsioon näeb inimesi tükkidena, mida saab vastavalt turunõudlusele juurde või maha arvata, ei saa rääkida inimeste väärtustamisest.

2. Lõpeb inimeste vägisi arendamine ja inimestel võimaldatakse teha ise otsuseid enda arendamise kohta. Peamine vastutus inimese arengu eest on inimesel endal ja seda ei tohi temalt ära võtta.

3. Lõpeb inimeste ajamine läbi kompetentsimudelite ja muude sarnaste kalibreerimistorude. Need on alguse saanud 19. sajandi lõpu ideoloogiast nimega tailorism ja teenivad vaid üht ülimat eesmärki – kuluefektiivsus. Head inimesed seal töötada ei taha, sest neil ei võimaldata olla nemad ise ja teha oma parimat, vaid neid proovitakse keskmistada abstraktseks mudeli järgseks “tubliks töötajaks”. Tulemuseks on ülimalt efektiivne keskpärasus.

4. Korraldatakse inimesele tagasiside kaalukaimast motivatsiooni allikast – tööst endast. Kui hästi inimesel läheb, võimaldada tal järeldada enda tööst, seda ei pea talle juht ütlema.

5. Lõpeb piits ja präänik motivatsiooniskeemide vohamine. Sealhulgas müügitöös. Nende mõju on arvatule sageli vastupidine ja nad lähtuvalt eeldusest, et inimene on olemuselt laisk ja teda peab “motiveerima” tegema midagi, mida ta ei taha teha.

Kui juhi ja sinu vahele koguneb pilvi… 11 ideed, mida teha.

24/01/2011. Raimo Ülavere blogist teemal: inimene, juhtimine ja leadership

Hiljuti lahkus üks mu hea sõber töölt. Ise. Ehkki tingimused olid head, töö sisu huvitav, kolleegid vahvad. Aga miks siis? „Juhi pärast,“ vastas sõber.
Tööl pole inimese jaoks tähtsamat inimsuhet kui suhe oma juhiga. Tööle tullakse organisatsiooni pärast ja lahkutakse juhi pärast, öeldakse. Ehkki ka see pole absoluutne, on selles üteluses rohkemgi kui terajagu tõtt. Ja nagu igas inimsuhtes, on ka siin omajagu pilviseid päevi ja päikeselaike. Mida aga teha, kui esimesi kipub tublisti rohkem olema, kuni selleni, et need varjutavad ka viimased päikesekiired? 11 mõtet ja soovitust.
1. Alati on olemas valik: olukorda muuta, lahkuda või kannatada. Kaks esimest on aktiivsed, enda elu üle otsustavate inimeste valikud. Kolmas aga pigem apaatse ohvri valik. Erandiks on siin vaid erakordselt suur ja oluline eesmärk, mille nimel kannatada. Mis see olla võiks, ei oska öelda. Oluline on aga teadvustada – ka kannatamine on valik ning selle valiku tegemises ei saa kedagi teist kui iseennast nuhelda.
2. Juhti ei saa reeglina vahetada. Ehkki olen näinud olukordi, kui inimesed on lipu püsti tõstnud ja „hea tsaari“ ehk ülemuse ülemuse juurde petitsioonidega läinud, on sellel siiski kaunis harva reaalset tulemust olnud. Mõistlikum ja enda tervisele kasulikum on eeldada, et juht on selline nagu ta on ja temaga tuleb nüüd ühel või teisel moel hakkama saada.
3. Juhti ei saa vägisi muuta. Juhile ei meeldi, kui talle öelda, mida ta valesti teeb. Ta ei hakka seepeale sinust rohkem lugu pidama ja ennast selle järgi muutma. Ehkki sõnades soovime me kõik „ausat ja otsekohest“ tagasisidet, olen kohanud siiski väheseid, kes seda ka päriselt sooviks.
4. Juhil on omad ülemused. Enamikel juhtidel on reeglina omakorda juht, kellele ta peab aru andma. Mitmed esmapilgul absurdsetena tunduvad nõudmised sinule on tegelikult tingitud sellest, et seda nõuavad temalt ta enda ülemused. Nõuda, et juht hakkaks alati õigluse ja/või sinu eest ülevale poole võitlema, on naiivne. Oma särk on ikkagi meil kõigil ihule kõige lähemal. Pigem aita tal oma eesmärke saavutada ning sa teenid usalduse.
5. Juhil on sinust erinev info. Pole vahet, kas tal on rohkem infot või vähem infot, oluline on aduda, et tema käsutuses olev info on teistsugune. Ja sellest on ka tingitud tema otsused. Ja veel: inimesed ei muuda oma arvamusi, otsuseid niisama. Nad võivad muuta seda vaid siis, kui saavad uut infot.
6. Rapsimine teeb asja hullemaks. Inimesed tunnetavad mingi kuuenda meelega ära, kui suhe juhiga hakkab kiiva kiskuma. Ja tavapärane reaktsioon sellele on: hakata kiiresti tegelema asjadega, mis juhile meeldivad (ja et jumala eest siin ei eksiks!) ning mõistagi igal võimalikul juhul seda siis ka juhile näidata. Otse öeldes – see on tüütu, ärritav ja pigem kasvatab juhis vastumeelsust inimese vastu.
7. Tee enda jaoks parim variant selgeks. Enne juhi kritiseerimist. Enne kui hakkad otsustama, mida edasi teha. Võta enda jaoks time-out ja tee selgeks milline on sinu jaoks parim variant konkreetse probleemi lahenduseks. Või kui asi on jõudnud päris „nugadeni“, milline oleks sinu jaoks hea lahendus, head suhted, hea töökoht? Kuni sul enda nägemus puudub, pole sa ka tegelikult juhile võrdväärne partner.
8. Proovi mõelda nagu juht. Mis on tema jaoks kõige olulisem? Tulemus? Numbrid? Oma ülemuse ees näo säilitamine? Konfliktide puudumine? Kui sul on olemas oma variant ideaalist, siis proovi nüüd hakata lahendust otsima neile küsimustele vastates – kuidas teha nii, et liiguksite ideaali poole ja mõlemad võidaksite sellest?
9. Räägi juhiga ehk proovi selgeks teha, mis värk on. See on raske, ma tean. Kuidas ma nüüd lähen ja ütlen, et peaksime rääkima … Pealegi, siiski on kaunis suur ka tõenäosus, et juht ei soovi rääkida või et juht ei ole jutuajamisel siiras – tegemist on sageli pigem emotsioonide kui ratsionaalsete argumentidega, miks teie suhe on kehvemaks läinud. Ja emotsioone on keeruline ning ebamugav lahti rääkida. Kuid rääkimine võib aidata, võib asju teie mõlema jaoks selgemaks teha ja samas ei saa sellega ka midagi hullemaks teha. Enamik konflikte inimeste vahel tuleneb kehvast kommunikatsioonist, mitte probleemide sisust.
10. Mida iganes otsustad, ära pea viha. Inimesed on inimesed, oma heade ja vigadega. Pole olemas valesid inimesi, on olemas vale aeg, vale koht jne. Ja kõik inimesed ei saagi omavahel läbi, see lihtsalt on nii. Lihtsam on enda jaoks, kui nentida, et oli mis oli, aga edasi tuleb minna. Vihapurske ja ängitunde tekke puhul on esimesed 90 sekundit füüsiline-keemiline protsess, sealt edasi on juba sinu teadlik valik – kas lähed edasi või jääd viha ja ängi keskele.
11. Vaata uuesti esimest punkti. See, mida sa teed, on sinu valik. Mitte juhi valik. Juht saab sind käskida, keelata, paluda, anuda, veenda, kiita, laita, tunnustada, alandada, toetada, hüljata, vihata, armastada jne. See, kuidas sa neile asjadele vastad, oleneb aga täielikult sinust. Ja sinu valikutest.
Millised on sinu kogemused pilvistest juhisuhetest?