Mainin hirmu, kui
eksistentsiaalset osa meie põhilisest emotsionaalsest valust, mis asub selle
keskmes. Millised on peamised hirmu tekkimise moodused ja miks on seda inimeste
elus nii palju? Võibolla on mingi kindel osa hirmutundest hoopis terve enesealalhoiu
instinkt? Kui ma ei kardaks tuld, siis võiksin kätt tulle pannes end tõsiselt
põletada.
Osa meie hirmudest lähtub enesealalhoiuinstinktist,
intelligentsist ja tervest mõistusest. See aitab meil ellu jääda, ohte vältida
ja olukorda realistlikult hinnata.
Teatud osa hirme aga lähtub
mitte reaalsusest, tegelikkusest ja olevikust, vaid sellest, mis võib tulevikus
juhtuda. Sel juhul asume küll olevikus, aga meie teadvus elab kusagil
kujuteldavas tulevikus. Sel juhul ei pruugi hirm olla seotud tegeliku ohuga,
vaid meie meele sisemise projektsiooniga ning seepärast on sellega keeruline
hakkama saada. Siis on hirm nagu fantoom, keda on võimatu püüda ja siin ei aita meid ka hästi väljatöötatud
kaitsemehhanismid.
Emotsioon on organismi
reaktsioon inimese vaimsele seisundile. Keha saab meelelt sõnumi, et oleme ohus
ja loomulikult tekib selle tagajärjel vastav emotsioon – hirm. See võib
väljenduda erinevates vormides nagu ärevus, rahutus, kartus, foobia jne. Seda
tüüpi psühholoogiline hirm lähtub alati millestki, mis võib juhtuda, aga mitte
sellest, mis parajasti juhtub.
Lõppkokkuvõttes on iga hirm meie
ego hirm surma ja hävingu ees. Ego jaoks hiilib surm alati kusagil nurga taga.
Kui samastume oma meeltega, siis mõjutab see igat elutahku.
Isegi nii lihtne asi nagu vajadus
vaidluses peale jääda, iga hinna eest oma õigust tõestada, et säilitada ja kaitsta
oma vaimset positsiooni, on tekitatud surmahirmust. Kui võtame teatud kindla
positsiooni, mis osutub hiljem vääraks, siis mõistusel põhinev enesemääramine
on tõsises hävinguohus. Sellises olukorras ei saa endale lubada eksimist, sest
see tähendab suremist. Just see on peamiseks põhjuseks konfliktide ja hävingu
tekkimisel, mis omakorda toovad kaasa ka lugematud luhtunud suhted.
Kohe kui lõpetame oma meele
piiramise, siis eneseteadvus ei hooli enam, kas meil on õigus või mitte. Siis lakkab
sunnitud, vägivaldne ja sügavalt alateadlik sund omada õiget arvamust või
seisundit. Saame kindlalt ja selgelt väljendada, mida mõtleme ja tunneme,
vabana agressiivsusest ja sunnitud kaitsest. Enesetunne põhineb siis mitte
meeltel ja egol, vaid sügavamal ja ehedamal asukohal meis endis.
Mida me tavaliselt tahame
kaitsta? Kujutletavat isiksust, meeltes tekkinud kujundit, väljamõeldud
olendit. Muutes oma käitumisharjumuse reaalsusele vastavaks, olles ise kõige
tunnistajaks, vaatlejaks, lakkame samastumast oma meelega (mis on me meeled ja
ego üheskoos). Alateadlik käitumismudel laguneb teadvustamisprotsessi valguses kiirelt.
See lõpetabki kõik vaidlused ja jõumängud, mis hävitavalt mõjutavad meie suhteid.
Teiste allutamine on tegelikult nõrkus, mis on maskeerunud jõudu. Tõeline jõud
peitub OLEMISES, meis endis.
Nende inimeste hulk, kes on
suutnud end oma meelest kõrgemale tõsta, on suhteliselt väike, mistõttu võib
tunduda, et peaaegu iga vastutulija või tuttav elab alalises hirmus. Varieerub vaid
selle hirmu intensiivsus ja sügavus, kusjuures enamasti on sellesse segatud
ebamäärane väljendamatu rahutus, ärevus ja ohutunne. Enamik inimesi jõuab selgema
äratundmiseni juhul, kui see hirm võtab rohkem väljendunud kuju.
(Allikas: Eckhart Tolle „Tõelisuse
jõud. Juhend vaimseks ärkamiseks")
Lisaks tstitaate projektsioonide ja eelarvamuste olemusest ja mõjust:
Ei maksa kunagi
karta vargaid ega mõrtsukaid. Need on välised hädaohud — väikesed
hädaohud. Kartkem iseendid. Eelarvamused — need ongi vargad; pahed —
need ongi mõrtsukad. Suured hädaohud on meis endis. (Victor Hugo “Hüljatud”,
1862)
Usalda
tunnistajat ainult sellistes asjades, kus tema isiklikud huvid, kired,
eelarvamused ega armastus imelise vastu teda tugevasti ei mõjuta.
Kui need aga
kaasatud on, nõua kinnitavaid tõendeid täpses vastavuses selle asja
ebatõenäolisuse astmele, mille kohta tunnistust antakse. (Thomas Henry Huxley, inglise bioloog)
Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (A.Hitler)
Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas. (A. Shopenhauer)
