Hirmu tegelik olemus

Mainin hirmu, kui eksistentsiaalset osa meie põhilisest emotsionaalsest valust, mis asub selle keskmes. Millised on peamised hirmu tekkimise moodused ja miks on seda inimeste elus nii palju? Võibolla on mingi kindel osa hirmutundest hoopis terve enesealalhoiu instinkt? Kui ma ei kardaks tuld, siis võiksin kätt tulle pannes end tõsiselt põletada.

Osa meie hirmudest lähtub enesealalhoiuinstinktist, intelligentsist ja tervest mõistusest. See aitab meil ellu jääda, ohte vältida ja olukorda realistlikult hinnata.

Teatud osa hirme aga lähtub mitte reaalsusest, tegelikkusest ja olevikust, vaid sellest, mis võib tulevikus juhtuda. Sel juhul asume küll olevikus, aga meie teadvus elab kusagil kujuteldavas tulevikus. Sel juhul ei pruugi hirm olla seotud tegeliku ohuga, vaid meie meele sisemise projektsiooniga ning seepärast on sellega keeruline hakkama saada. Siis on hirm nagu fantoom, keda on võimatu püüda  ja siin ei aita meid ka hästi väljatöötatud kaitsemehhanismid.

Emotsioon on organismi reaktsioon inimese vaimsele seisundile. Keha saab meelelt sõnumi, et oleme ohus ja loomulikult tekib selle tagajärjel vastav emotsioon – hirm. See võib väljenduda erinevates vormides nagu ärevus, rahutus, kartus, foobia jne. Seda tüüpi psühholoogiline hirm lähtub alati millestki, mis võib juhtuda, aga mitte sellest, mis parajasti juhtub.

Lõppkokkuvõttes on iga hirm meie ego hirm surma ja hävingu ees. Ego jaoks hiilib surm alati kusagil nurga taga. Kui samastume oma meeltega, siis mõjutab see igat elutahku.

Isegi nii lihtne asi nagu vajadus vaidluses peale jääda, iga hinna eest oma õigust tõestada, et säilitada ja kaitsta oma vaimset positsiooni, on tekitatud surmahirmust. Kui võtame teatud kindla positsiooni, mis osutub hiljem vääraks, siis mõistusel põhinev enesemääramine on tõsises hävinguohus. Sellises olukorras ei saa endale lubada eksimist, sest see tähendab suremist. Just see on peamiseks põhjuseks konfliktide ja hävingu tekkimisel, mis omakorda toovad kaasa ka lugematud luhtunud suhted.

Kohe kui lõpetame oma meele piiramise, siis eneseteadvus ei hooli enam, kas meil on õigus või mitte. Siis lakkab sunnitud, vägivaldne ja sügavalt alateadlik sund omada õiget arvamust või seisundit. Saame kindlalt ja selgelt väljendada, mida mõtleme ja tunneme, vabana agressiivsusest ja sunnitud kaitsest. Enesetunne põhineb siis mitte meeltel ja egol, vaid sügavamal ja ehedamal asukohal meis endis.

Mida me tavaliselt tahame kaitsta? Kujutletavat isiksust, meeltes tekkinud kujundit, väljamõeldud olendit. Muutes oma käitumisharjumuse reaalsusele vastavaks, olles ise kõige tunnistajaks, vaatlejaks, lakkame samastumast oma meelega (mis on me meeled ja ego üheskoos). Alateadlik käitumismudel laguneb teadvustamisprotsessi valguses kiirelt. See lõpetabki kõik vaidlused ja jõumängud, mis hävitavalt mõjutavad meie suhteid. Teiste allutamine on tegelikult nõrkus, mis on maskeerunud jõudu. Tõeline jõud peitub OLEMISES, meis endis.

Nende inimeste hulk, kes on suutnud end oma meelest kõrgemale tõsta, on suhteliselt väike, mistõttu võib tunduda, et peaaegu iga vastutulija või tuttav elab alalises hirmus. Varieerub vaid selle hirmu intensiivsus ja sügavus, kusjuures enamasti on sellesse segatud ebamäärane väljendamatu rahutus, ärevus ja ohutunne. Enamik inimesi jõuab selgema äratundmiseni juhul, kui see hirm võtab rohkem väljendunud kuju.

(Allikas: Eckhart Tolle „Tõelisuse jõud. Juhend vaimseks ärkamiseks")

Lisaks tstitaate projektsioonide ja eelarvamuste olemusest ja mõjust:

Ei maksa kunagi karta vargaid ega mõrtsukaid. Need on välised hädaohud — väikesed hädaohud. Kartkem iseendid. Eelarvamused — need ongi vargad; pahed — need ongi mõrtsukad. Suured hädaohud on meis endis. (Victor Hugo “Hüljatud”, 1862)

Usalda tunnistajat ainult sellistes asjades, kus tema isiklikud huvid, kired, eelarvamused ega armastus imelise vastu teda tugevasti ei mõjuta.

Kui need aga kaasatud on, nõua kinnitavaid tõendeid täpses vastavuses selle asja ebatõenäolisuse astmele, mille kohta tunnistust antakse. (Thomas Henry Huxley, inglise bioloog)

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (A.Hitler)

Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas. (A. Shopenhauer)

Raudkindel retsept talentide leidmiseks

Tahad saada oma valdkonna parimaks talendi leidjaks? Tahad saada tuntuks, kui hea käe ja silmaga talentide ära tundja? Siin on sulle retsept, mis töötab raudkindlalt.

Loen Adam Granti raamatut “Give and Take” ja sealt pudenevad mõned pärlid. Üks neist siis järgnevas sinu ees.

1980ndatel avaldab psühholoog Dov Eden erakordsed andmed – ta väidab, ja tõestab seda ka tulemustega, et ta suudab Israeli armees sõdurite värbamisel juba enne treeningute ja väljaõppe alustamist ära öelda, kellest saavad n.ö tipud. Mees on üles kasvanud USAs, kolis aga pärast doktorikraadi saamist Israeli.

Ühes oma uuringutest võttis ta ette tuhatkonna värvatud sõduri andmed, neile baasväljaõppe järel antud eelhinnangud, juhendanud ohvitseride kommentaarid jne. Ning pani lauale väikese hulga nimesid, kellest tõenäoliselt saavad edasisel väljaõppel tipptegijad. Järgmise 11 nädala jooksul toimus sõdurite väljaõpe. Ning samal ajal mõõdeti ja hinnati nende tulemusi taktika, strateegia, relvade käsitlemise ja muudes tegevustes. Ja Edeni nimetatud sõdurid olid keskmiselt 9-10% paremate tulemustega, seda nii peaga tehtavates töödes kui relvade kokkupanekus-käsitlemisel. Imeline, eksole! Milline suurepärane anne talentide leidmisel… Kuidas ta seda tegi?

Eden kasutas ja toetus oma hinnangute andmisel selle valdkonna ühele tuntuimale eksperimendile, mille tegid Harvardi psühholoog Robert Rozenthal ja ühe San Fransisco kooli direktor Lenore Jacobson 1968. aastal. Kokku 18 klassis, alates algklassidest kuni viienda klassini, lasti lastel täita Harvardis välja töötatud kognitiivse võimekuse test. Test uuris õpilaste võimekust nii enda väljendamises, probleemide lahendamises, asjade seletamises, kriitilises mõtlemises. Kogunud testid kokku jagasid Rosenthal ja Jacobson tulemusi õpetajatega: umbes 20% õpilastest oli nende sõnul näidanud testides üles võimekust areneda intellektuaalselt üle keskmise, saada üle keskmise nutikaks, loovaks jne. Testi tulemustele tuginedes prognoosisid testi tegijad, et need õpilased hakkavad tõenäoliselt näitama kiiremini paremaid tulemusi läbi kogu õppeaasta.

Aasta hiljem tehti sama võimekuse test uuesti samadele õpilastele. Ja oh imet, õpilased, kellele aasta varem olid testi tegijad viidanud kui erakordselt võimekatele, tegid ka reaalselt  keskmisest paremaid tulemusi – nad olid arenenud aasta jooksul keskmiselt 12 IQ punkti vs üldise keskmise 8 IQ punktiga. Kusjuures eriti suur oli vahe alklassides – esimeses klassis tegid võimekad suisa 15 IQ punkti võrra kiirema arengu kui nende klassikaaslased. Kaks aastat hiljem läksid võimekad endiselt edasi kiiremini kui teised. Seega – testi tegijad olid üsna täpselt prognoosinud tulemusi ja näidanud ära võimekad ehk talendid. Superluks, talendileidja leitud! Hmmm, siiski ehk mitte…

Nimelt oli test ja programm tehtud Rosenthali ja Jacobsoni poolt eesmärgiga vaadata, mis juhtub siis, kui õpetajad usuvad, et üks või teine õpilane on keskmisest võimekam. Need 20% õpilastest igast klassist, kelle kohta testi tegijad andsid tagasisidet õpetajatele kui võimekatest tegijatest, valiti tegelikult välja juhusliku valiku teel. Ja ülejäänud 80% olid siis kontrollgrupp. “Võimekad” ei olnud tegelikult valitud selle järgi, et nad olid kuidagi nutikamad, loovamad, võimekamad. See oli juhuslik valik. Ainus erinevus oli see, et nende kohta oli õpetajatele antud edasi sõnum, et nad on keskmisest võimekamad.

Ja ometi osutusid need 20% aasta pärast võimetelt enam arenenuks, kui klassikaaslased…

Õpetajates loodud usk, et teatud õpilased on võimekamad, pani käima nn isetäituva ennustuse. Nende ootused neile õpilastele olid kõrgemad. Ja samas olid nad ka ise valmis rohkem panustama ja pühenduma, et võimeka õpilase suhtes ootused täituksid. Nad pakkusid neile õpilastele enam toetust, vahe oli ka suhtluse stiilis, samas andsid neile suuremaid väljakutseid jne. Sõnaga, tegid rohkem kõike seda, mida üks hea õpetaja peaks tegema. Tulemuseks eespool viidatud nähtus – juhuslikult valitud 20% õpilase areng kiirenes tublisti koheselt, kui õpetajad hakkasid uskuma, et just need õpilased on keskmisest võimekamad.

Sarnaseid uuringuid on hiljem tehtud terve trobikond. Ja nad kõik kinnitavad sellise isetäituva ennustuse mõju inimese arengule – kui õpetaja, kolleeg, ülemus, partner usub, et inimene on võimeline enamaks, kui seda hetkel välja paistab, siis mõne aja pärast toimub ka inimese areng selles suunas. Seda kutsutakse lisaks Rosenthali efektile ka Pygmalioni efektiks (Bernard Shaw novelli järgi). Ja muuseas, see töötab ka vastupidi – kui inimesest arvatakse, et ta on laisk, loll ja lohe, siis on ainult aja küsimus, millal ta selleks ka päriselt saab.

Niisiis. Kui artikli alguses viidatud Israeli psühholoog Eden esitles oma “uuringu” andmed sõdurite väljaõppe tegijatele, siis tegelikult oli tema ainsaks talentide avastamise tööriistaks väljaõppe tegijates loodav usk sellesse, et teatud inimesed on teistest võimekamad. Ja nagu imeväel nad ka selleks hiljem osutusid.

Retsept talentide avastamiseks, leidmiseks, arendamiseks on seega oma olemuselt lihtne: usu inimesesse, usu, et ta on võimeline enamaks ja sa näed, et ta areneb ja kasvab talendiks.

Raimo Ülavere blogist: http://www.mindsweeper.ee

Uuring: tüdrukud oskavad autismi märke varjata?

Autismi käes kannatab üks protsent elanikkonnast ning kuna see on enamlevinud meeste hulgas, on ka enamik uuringuid seni keskendunud meesele. Samas näitavad uuringud, et autism mõjutab mehi ja naisi erinevalt ja edaspidi tuleks vaadelda põhjalikumalt ka naisi, et uuringud tasakaalu viia, vahendas ERR Briti teadlaste uuringut.

Briti teadlased Cambridge’i ülikooli autismiuuringute keskusest uurisid sel korral 120 meest ja naist, kellest pooltel oli autism. Nad kasutasid MRI-skanneeringut, et vaadelda, mil moel mõjutab autism meeste ja naiste ajusid, mis niigi on erinevad, sest poiste ajukude on tihedam.

Teadlased nägid, et autistlike naiste aju sarnanes enam terve mehe kui naise ajule. Sama polnud aga näha autistlike meeste puhul: nende ajus ei ilmnenud n-ö ekstreemseid mehelikke tunnuseid.

Uuringus osalenud teadlase Meng-Chuan Lai sõnul põhinevad senised autismi kohta kogutud teadmised meestel tehtud uuringutel. See teadustöö aga näitas, et on võimalik, et autism ilmneb meestel ja naistel erinevalt. Nii ei tohiks Lai väitel eeldada, et kõik meeste kohta tehtud järeldused kehtivad ka naistel. Lai ütles, et edaspidi tuleks vaadelda mehi ja naisi võrdselt, et leida sarnasusi ja erinevusi, ning pöörata rohkem tähelepanu naiste uurimisele, et teadustööde tulemused n-ö tasakaalu viia.

National Autistic Society Centre for Autism direktor Carol Povery kinnitas, et autismist kogutud teadmised põhinevad tõepoolest meeste ja poiste uurimisel ja seega aitab see töö edaspidi mõista haiguse erinemist sõltuvalt inimese soost. Povery sõnul võivad tüdrukud olla kohanemisvõimelisemad kui poisid, kujundades endale strateegiaid, mis aitavad autismi märke varjata. Selline n-ö maskeerumine võib aga viia stressini ning hiljem ärevuse, toitumishäirete või depressioonini.

Seega on vaja rohkem  teada saada sellest, kuidas ilmneb autism tüdrukutel ja naistel, et võimaldada neile õiget diagnoosi ja ravi.

Uuring on avaldatud teadusajakirjas Brain.

Allikad: ERR, BBC

Vahendas telegram.ee

Uuring: Kurkum (kollajuur) on parema mõjuga kui depressiooniravim Prozac

Meditsiinimaailmas on üldteada, et ravimid võivad sageli (ehkki mitte alati) teha rohkem kahju kui kasu. Samuti on selge, et paljud toiduained, maitsetaimed ja muud looduslikud allikad pakuvad ravimitega sarnaseid raviomadusi, kuid ilma kõrvaltoimeteta. 

''Phytotherapy Research'' artiklis avaldatud hiljutine uuring kinnitab, et kurkum ei ole depressiooni puhul mitte ainult efektiivne, vaid isegi tõhusam kui mõned kõige levinumad praegu turul olevad antidepressandid. 

Kuigi varasemad uuringud on näidanud seda, et kollajuur (kurkumiin) ravib hästi rasket depressiooni, oli see uuring esimene kontrollitud kliiniline uuring.

Indias, Gujaratis asuva Government Bhavnagar Medical College farmakoloogia osakonna teadlased võrdlesid kurkumit ja prozaci (fluoksetiini), mõlemat kasutati koos ja eraldi 60 patsiendil, kellel diagnoositi depressioon (MDD).

Vastavalt www.GreenMedInfo.com kasutasid uurijad Hamilton Depression Rating skaalat, et mõõta tulemusi: „Täheldasime, et kurkumiin oli kõikidele patsientidele hästi talutav. Ravile reageeris mõõdetuna HAM-D17 skaalal rohkem kombineeritud ravi rühm (77,8%) kui fluoksetiini [Prozac] (64,7%) ja kurkumiini (62,5%) rühm, kuid statistiliselt  ei olnud need andmed olulised (P=0,58). Huvitav, et kuue nädala järel HAM-D17 skoori lõpuks  oli keskmine muutus võrreldav kõigis kolmes grupis (P=0,77). See uuring annab esimese kliinilise teadmise, et kurkumiini võib kasutada efektiivse ja ohutu ravimina depressioonipatsientidele, ilma et neil tekiks samaaegseid suitsiidimõtteid või teisi psühhootilisi häireid."

Teadlaste järeldused näitavad, et kollajuurega ravimine on sama tõhus kui Prozaciga, sel ei ole negatiivseid mõjusid, mis kaasnevad Prozaci kasutamisega ning see teadmine parandab kurkumi väärtust oluliselt. Prozac põhjustab teadaolevalt "suitsiidimõtteid või teisi psühhootilisi häireid," kurkumi kasutamisel puuduvad need hirmutavad kõrvaltoimed täiesti.

75 aastat kestnud Harvardi uuring tegi kindlaks, mida on õnneks vaja

1938. alguse saanud projekt on üks maailma kõige pikemalt kestnud uuring, mida inimarengu kohta on tehtud. Selle käigus jälgiti 268 meessoost Harvardi vilistlase elu 75 aasta vältel, et mõõta erinevaid psühholoogilisi, antropoloogilisi ja füüsilisi omadusi. Näiteks kuulusid sinna alla isiksusetüüp, IQ, joomaharjumused, peresuhted ja isegi peenise pikkus – kõik ikka selleks, et teha selgeks, millised faktorid inimese õnnetunnet kõige rohkem mõjutavad.

Hiljuti avaldas George Vaillant, kes on seda uuringut juhtinud viimased 30 aastat, kokkuvõtva analüüsi tulemustega, milleni teadustöö käigus jõuti. Teiste järelduste seas toodi esile, et alkoholismil on suur hävitav jõud. Uuringus osalenud meeste puhul osutus alkoholism peamiseks lahutuste põhjustajaks. Leiti, et seda saab seostada ka neuroosi ja depressiooniga (need pigem järgnesid alkoholi kasutamisele, mitte ei eelnenud sellele). Alkoholism ja suitsetamine osutusid ka peamisteks varajase surma põhjustajateks, vahendab Business Insider.

Teatud määrast alates ei olnud aga intelligentsusel inimese õnnetundele mitte mingit mõju. Ei leitud ka, et meestel, kelle IQ on 110–115, oleks väiksem sissetulek kui neil, kelle IQ on rohkem kui 150. Vananevad liberaalid saavad aga rohkem seksi – kui poliitilised vaated muidu rahulolu eluga ei mõjuta, siis kõige konservatiivsemate meeste seksuaalelu lakkas keskmiselt 68-aastaselt. Kõige liberaalsemate vaadetega mehed nautisid seevastu aktiivselt voodirõõme veel 80ndatel eluaastatelgi. «Ma konsulteerisin selle küsimuse puhul uroloogidega,» märkis Vaillant. «Neil pole õrna aimugi, miks see nii on.»

Faktor, mille juurde Vaillant kõige järjekindlamalt pöördus, oli see, et soojad peresuhted olid kõige suuremas seoses vanemas eas kogetud õnnetunde ja hea tervisega. Pärast seda, kui 2009. aastal ilmus ajalehes The Antlantic esimene ülevaade pikast uuringust, siis kahtlesid kriitikud, et see seos nii tugev võib olla. Vaillant vaatas uuesti üle andmed, mida ta on uurinud alates 1960ndatest. Kogemus veenis teda üha enam, et elus on kõige olulisemad suhted.

Näiteks teenisid need 58 meest, kel oli kõige kõrgem «soojade peresuhete» näit, oma sissetuleku tippajal (keskmiselt 55. kuni 60. eluaasta vahel) aastas 141 000 dollarit rohkem kui need 31 meest, kel suhete näit oli madalaim. Ka olid esimesed kolm korda suurema tõenäosusega oma töös edukad ja tunnustatud.

Lisaks leiti, et hea suhe emaga mõjutab veel pikalt täiskasvanuiga. Täpsemalt:

• Meestel, kel oli emaga «soe» suhe, teenisid aastas keskmiselt 87 000 dollarit rohkem kui need, kelle emad neist ei hoolinud. 

• Töö efektiivsust täiskasvanueas seostati mehe hea läbisaamisega oma emaga lapsepõlves. 

• Head lapsepõlvesuhted emaga 75-aastase mehe rahulolu eluga ei mõjutanud.

• Meestel, kel oli lapsepõlves emaga kehv suhe, ilmnes vanaduspõlves suurema tõenäosusega dementsus.

• Seevastu oli neil, kes kogesid lapsepõlves isaga häid suhteid, täiskasvanuna vähem ärevushäireid, nad oskasid rohkem nautida puhkust ja 75aastaselt oli neil suurem rahulolu eluga. 

• Isa ja poja vaheline suhe tööefektiivsust ei mõjutanud.

Vaillant võttis 75 aastat kestnud ja 20 miljonit dollarit maksnud uuringu kokku nappide sõnadega: «Õnn on armastus. Punkt.»

Pikemalt saab uuringust lugeda inglise keeles 2009. aastal The Atlanticus avaldatud ülevaatlikkust artiklist SIIT!

Vahendas http://www.naine24.ee

Miks me ei salli vabandamist?

Vabandamine on paljude jaoks üliraske. Põhjuseks võib olla see, et kahetsusest keeldumine tõstab enesehinnangut, näitas Austraalia Queenslandi ülikooli psühholoogide uurimus.

Tyler G. Okimoto palus vabatahtlikel katsealustel meenutada olukordi, kus nad käitusid valesti. Enamasti meenusid inimestele, et nad olid kedagi solvanud. Üksikud olid teinud midagi tõsisemat -  näiteks varastanud. Seejärel pidid inimesed meelde tuletama, kas nad pärast väärtegu vabandasid või otsustasid seda mitte teha, kuigi teadsid, et neil pole õigus.

Siis jagas uurija inimesed juhuslikult kahte rühma. Ühe rühma liikmed kirjutasid vabandava e-kirja. Teistel paluti koostada selline e-kiri, kus nad keeldusid kahetsemisest.

Okimoto sõnul andsid vabandusest loobujad tagasisidet, et nende enesetunne oli väga hea. 

Sama asi juhtus ka siis, kui inimestel paluti ette kujutada mingit väärtegu ja seejärel vabandamist või kahetsusest keeldumist. Iroonilisel kombel olid kõik vabandamisest loobunud vabatahtlikud veendunud enda aususes ja õiges teguviisis.

Uurija kinnitusel tekitab vabandamisest keeldumine tunde, et inimene kontrollib täielikult enda käitumist. See omakorda tõstab enesehinnangut.

Käitumisviis, kus inimene ei soovi kunagi vabandust paluda, võib teised kaaskodanikud vaenulikuks muuta. Selle vastu soovitab Okimoto leebemat lähenemist, näiteks võiks proovida selgitada, miks mingi teguviis on vale. Jõuga vabandama sundimine ei tööta, sest see tekitab ohutunde ja sunnib ennast kaitsma.

Uurimust ajakirjast European Journal of Social Psychology vahendas Novaator

Hirmutavaid mälestusi saab kustutada

Midagi kogedes või õppides tekivad püsivad mälestused. Need vajavad kinnistumiseks pisut aega ja sel ajal toimuvad keerukad keemilised reaktsioonid.

Meenutamisel muutuvad mälupildid ebastabiilseks ja pärast seda kinnistatakse need molekulidevahelise koostööga uuesti. Võib öelda, et me ei mäleta mitte pikka aega tagasi juhtunud sündmust, vaid hoopis viimast korda, kui sellele mõtlesime. 

Kinnistamist takistades saab mälus olevat muuta ning häirivad seosed kaotada.

Uppsala ülikooli psühholoogiadoktorant Thomas Ågren näitas oma katsealustele neutraalset pilti ja andis neile samal ajal nõrga elektrilöögi. Nii seostus pilt inimestele hirmuga ja tekkisid halvad mälestused.  Mälestuste aktiveerimiseks näitas uurija vabatahtlikele sama neutraalset fotot, kuid seekord ei järgnenud elektrišokki.  

Pooltele katsealustele näidati kinnistamise häirimiseks kohe sama pilti veel korduvalt.

Kontrollrühma inimestel sai mälestus rahulikult tekkida, nad nägid sama fotot korduvalt alles mõne aja pärast.

Katsealustel, kel mällu salvestamist häiriti, kadus pildiga seotud hirm ja mälestus muutus neutraalseks.

Ajukuvamise abil suutis Ågren näidata, et seos kadus ka mandeltuumast, mis on seotud hirmutavate kogemuste säilitamisega. Selle ajuosa roll hirmu tekkimises on väga ürgne ning seetõttu paljudel imetajatel sarnane.

Ågreni kinnitusel saab avastuse abil ravida traumajärgse stressi, paanikahoogude ja foobiate alla kannatajaid.

Uurimus ilmus ajakirjas Science, edastas Novaator