Pages

Tuesday, February 21, 2012

Kolmanda põlvkonna grupid

Armen Tõugu loengu materjal
Millega tegu: Alternatiivne vaade gruppidele Steineri filosoofia valguses

Vaevalt tegelevad kaasaegse inimese mõtted ja tunded igapäevaelus millegagi veel enam, kui inimestevaheliste suhete, koosöö ja kooselu probleemidega. Ja lõppude lõpuks sõltub oluliselt inimlikest suhetest ja inimeste ühendustest ka igapäevase leiva küsimus, mis paljude jaoks on eksistentsiaalse väärtusega.
Kui vaadelda inimkooslusi lähemalt, siis võib ajalooliselt dokumenteerituna eristada kolme tüüpi gruppe. Vanim neist asetseb püramiidi märgi all, mis on ka arusaadav, kui pidada silmas, et selline ühiskond püsis Vana-Egiptuses peaaegu muutumatuna aastatuhandeid. Niisiis autokraatlik ja rangelt hierarhiline ühiskond, kus iga allpoolseisja allus tingimusteta ülemistele.

Kaasaegse inimese seisukohast võiks muidugi arvata, et midagi sellist on võimalik saavutada vaid jõhkrate survemeetmete abil, nii nagu tänapäeva diktatuurimaades tõepoolest ka on. Kuid nii lastakse silmist tõsiasi, et vana egiptlase kogu hingeline loomus oli hoopis teistsugune kui tänapäeva inimesel. Selle mõistmiseks peab lähtuma tõsiasjast, et sama moodi, nagu võib rääkida inimese keha evolutsioonist - näiteks darwinistliku teooria kohaselt -, võib rääkida ka inimese teadvuse evolutsioonist, kuhu kuulub ka inimühiskonna arenemine. Ja Vana-Egiptuses
oli see teadvus enamusel tol ajal elavatest inimestest teistsugune kui meie kaasaegsetel.

Siin võiks olla abiks järgmine arutluskäik: Kui tahame mõista, milliseid kehalisi vorme on inimkond oma arengu vältel läbi teinud, tuleb vaadelda vorme, mille teevad läbi embrüo ja laps enne, kui omandavad täiskasvanu kuju. Need erinevad vormid kordavad lühikese aja vältel seda, mille inimkond tegi läbi paljude aastatuhandete jooksul. Seda, kuidas iga üksikisend kordab enne praeguse astme saavutamist oma arengus varasemaid, nimetatakse bioloogias ontogeneesi seaduseks.

Samahästi kui inimese kehalise arengu, kehtib see ka hingelise ja ühiskondliku arengu kohta.
Meid hakkab see ontogeneesi seadus abistama aga siis, kui püüame leida vastust küsimusele, milline oli vana egiptlase hingeline loomus 4 - 5 tuhande aasta eest. Teatud mõttes sarnanes see tõepoolest kaasaja lasteaia- või põhikooliealise lapse omale. Just sama moodi, nagu laps vajab selles eas täiskasvanu juhtimist ja autoriteeti ning seetõttu ka aktsepteerib seda enam või vähem enesestmõistetavalt (varases lapsepõlves enam, puberteedi eel vähem), võtsid vanad egiptlasedki seda juhtimist, mis väliselt seisnes vaarao autoriteedis. Niisiis esindas vaarao seda võimu, mida täna lasteaias valdab lasteaiatädi, või mis perekonnas peab olema vanematel. Kuid seda ühe olulise erinevusega: kui laste puhul muutub selline autoritaarne juhtimine kunagi
puberteediea alguses küsitavaks, sest nad tahavad sammuda oma arengu teel edasi suurema sisemise vabaduse suunas, siis keskmine egiptlane ei püüdnudki vaenata seda välist autoriteeti kuni oma elu lõpuni. Talle ei tulnud kordagi pähe seda isegi proovida. Seepärast võis ka Vana-Egiptuse hierarhiline ühiskond püsida aastatuhandeid, tänased diktatuurid ei saa aga ilma tugevate sisemiste vapustuste, jõuvõtete ja ajupesuta püsida üle poole sajandi. Võiks öelda, et vana egiptlane ei olnud suuteline kujundama oma hinges iseseisvaid otsustusi või säilitama välise autoriteedi ees oma arvamusi. Ja nii oli ta väliste mõjutuste meelevallas sama tugevasti, nagu tänapäeval on väikesed lapsed.

Niisiis kordab inimkond täna lasteaia- ja põhikoolieas oma egiptuse-ajastut. Ja see on hea, sest kes lapsepõlves ei ole saanud tunda autoriteeti, ei suuda olla täiskasvanuna ise ennast suunav autoriteet ja jääbki väliste arvamuste mõju alla. Anti-autoritaarse kasvatuse eksperiment on seda ka näidanud.
Siinkohal tuleb endale aga kohe selgeks teha, et alati on olnud erandeid ja alati on olnud inimesi, kelle hingeline areng on jõudnud kaugemale kui enamusel. Egiptuseski oli selliseid inimesi, kes suutsid kujundada otsuseid ise ja kindlustada neid väliste autoritaarsete mõjutuste vastu. Seetõttu langesid nad aga välja ühiskonna püramidaalsest struktuurist, sest mitte alati ei tahtnud nad vastu vaidlemata alluda kõrgemalseisjate autoriteedile, mida nad tundsid kui välist survet ja vastandasid end sellele. Seega muutusid nad selle "püramiidi" - olgu oma suguvõsa, külakogukond või mis iganes - mustadeks lammasteks.

Just selliseid inimesi otsisid aga rändavad templiteenrid, et viia nad templikoolidesse, kus neist, kes olid sisemiselt tugevamaks saanud ja seega arengus edenenud, võis koolitada oma rahva vaimseid juhte. Kui aga nende vabadusetung jäi erilise koolituse korrektuurile allutamata, said neist inimestest röövlid ja mässajad, sest nad lükati kõikjalt välja, mõisteti kõikjal hukka. Seepärast otsitigi sellised inimesed üles igalt poolt ja suunati templi-koolidesse, kus nad allutati rangele kasvatusele ja rasketele katsumustele. Nende ridadest tulid siis preestrid, kes seisid rahva juhtidena vaarao taga. Vaarao ise esindas vaid välist võimu.
Preestrid omakorda koondusid järgmisesse püramiidi, mis seisis kõrgemate olevuste hierarhilise juhtimise all, kes juhatasid inimkonna arengut ja keda vanad egiptlased kummardasid oma jumalatena.

Olgu siinkohal lisatud, et tänapäeval on lapsi, kes juba suhteliselt varases lapsepõlves ei taha alluda kasvataja välisele autoriteedile. Muu hulgas kuuluvad nende hulka ka nn "tähelapsed". Nad vajavad erilist tähelepanu ja kasvataja vaimset ärkvelolekut, sest ta peab õppima selliseid indiviide juhtima juba lapsepõlves mitte üksnes väliste kasvatusvõtetega, vaid palju enam saatma teda sisemise hingelise juhtimisega, umbes nagu Vana-Egiptuse templikoolides, sest muidu võidakse need isiksused märgistada normist kõrvale kalduvateks ja suunata lõpuks erikoolidesse.

Niisiis näeme me Vana-Egiptuses kahte selgelt erinevat gruppi inimesi:
- need, kes elavad alles lapselikus teadvuses ja
- need, kes on sisemise vabaduse teel arenenud juba teatud määral edasi ja kelle ridadest pärinevad ka pühitsetud templipreestrid.

Inimeste areng läks aga edasi ja hingeliselt sõltumatute arv kasvas üha kuni saavutas kriitilise piiri, kust edasi ei olnud enam võimalik kõiki rahurikkujaid välja valida ja allutada neid templikoolide erilisele kasvatusele. Selle tagajärjena elas ühiskond läbi sisemise vapustuse ja hakkas lagunema. Algav arvamuste lahknemine ja parteide võitlus võimu pärast, mis viis Vana-Egiptuse aeglase allakäiguni.

Umbes samal ajal tekkis aga Kreekas uus ühiskonnavorm, mis sobis palju enam niisugustele isikutele, kes ei olnud valmis alluma sel määral välisele autoriteedile, kui egiptlased. Need olid inimesed, kellest igaüks tahtis ise olla nö oma pisike vaarao, et käsutada hinges iseseisvalt omaenda arvamuste ja otsustuste üle.
Tuleb öelda, et sellega oli inimkond teinud märkimisväärse sammu teel oma sisemise vabaduse arengu suunas.

Selliseid inimesi ei saanud aga enam ühiskonnas koos hoida välise autoriteedi jõud. Ja nii inspireerisid inimkonna vaimsed juhid ühiskonna uue vormi, millest esimene oli Vana-Kreeka demokraatia. Oli ju teada, et kui oleks jäänud püsima vana püramidaalne juhtimisvorm, kus igaüks oleks pidanud olema nagu telliskivi ühiskonna suures hoones oma kindlas paigas, oleks see tekitanud arvamuste ja parteide vahel veriseid lahinguid ja sõdu. Sest nüüd ei tahtnud need "telliskivid" igaüks enam nö liikumatult talle kätte näidatud platsile jääda, vaid hakkasid looma endale ümberringi vaba ruumi. Selleks, et nad pidevalt üksteise vastu ei põrkaks, tuli anda neile kooselu reeglid ja seadused. Ja kõige tähtsam seadus oli demokraatliku hääletamise printsiip.
Niisiis: enamus paneb end maksma vähemuse üle. See reegel ei pidurdanud küll arvamuste võitlust ja sellega seotud emotsioone, kuid suutis vähemalt osaliselt takistada võitluse üle kandumist füüsilisele tasandile ja seega inimeste üksteise vastastikust hävitamist.
Tuleb öelda, et "püramiidis" oli ülim seadus vaarao arvamus (nagu seda tabavalt väljendas Prantsuse kuningas Loui XIV rääkides iseendast: "Riik - see olen mina"). Demokraatias emantsipeerub seadusandlus seevastu ikka enam konkreetsetest isikutest ja iseseisvub.

Nii leiame me Vana-Kreekas ja ka Rooma vabariigis juba kolm ühiskonnakihti:
- vabad kodanikud, kes allusid seadustele;
- orjad, kes olid säilunud igandina Vana-Egiptuse ajast ja
- müsteeriumidesse pühitsetud, kes võtsid jumalatelt vastu seadusi.

Et Kreeka ja Rooma seadused olid esialgu inspireeritud tõepoolest jumalatest, tunnistavad ka nende ühiskondade tekkimisest jutustavad legendid. Alles pikkamööda, koos kristluseeelsete müsteeriumide allakäiguga anti seadusloome funktsioon üle inimeste kätesse nii, nagu see on tänapäevase parlamentarismi tingimustes.


Kui pidada silmas tõsiasja, et Vana-Egiptuse aja ja Kreeka demokraatia õitsengu vahele jääb umbes kaks tuhat aastat ja et umbes sama palju - kui mitte enam - aega jääb ka Vana-Kreeka ja meie aja vahele, siis kerkib küsimus, kas pole võimalik, et inimkond on teinud veel ühe sammu sisemise vabaduse teel. Kui jah, siis missugune on see samm ja milline ühiselu vorm peaks vastama arengu sellele astmele?

Esmasel pilgul ei anna meie tänapäevased ühiskondliku elu vormid küll mingit tunnistust, et sel alal oleks midagi olulist muutunud. Kaasajal on palju püramiidühiskondi, nagu näiteks poliitilised diktatuurid või grupid, kus inimesed töötavad mõne üldtunnustatud autoriteedi juhtimisel. Või ka religioossed grupeeringud gurude juhtimisel. Paljud uued initsiatiivid, sealhulgas ka majanduslikul alal, tekivadki näiteks selliselt, et paar inimest tulevad kokku ja teevad midagi üheskoos ühise idee nimel, mis toimib eriti tugevasti ühe konkreetse inimese kaudu. Sealjuures tunnevad osalised end olemuslikult ühtekuuluvatena ja sümpaatiatundest ühtseks organismiks sulandununa. Kuid mis puutub ühiskondlikku vormi, siis ollakse sellega jälle tagasi Vana-Egiptuses.


Kui me vaatame selliste gruppide edasist arengut, võib märgata üht huvitavat asja. On näha, kuidas peale õnnelikku ja harmoonilist algusaega hakkavad astuma üles inimesed, kes panevad kahtluse alla algul ühe või teise külje, siis aga kogu grupi juhtimise laadi ja viisi. Nad kritiseerivad, nõuavad enam demokraatiat ja kaasotsustamise õigust jne. Üldisest sümpaatiaatmosfäärist löövad ikka enam läbi antipaatia jõud. Tekib vastasseis vaarao, guru ja tema pooldajate ning rahurikkujate vahel. Mis on selle taga?


Sellele küsimusele vastamiseks tuleb pidada silmas, et ühiskonnas ei toimu mitte ainult väline, vaid ka vaimne juhtimine.

a. Vana-Egiptuses kummardati neid juhte jumalatena. Nimelt asusid inglite või peainglite astmel seisvad vaimsed olendid - nagu neid nimetatakse kristlikus traditsioonis - suuremate või väiksemate kogukondade juhtidena väliste sündmuste kulisside taga ja ajendasid nende liikmeid tugevate emotsioonidega, mis vaimustasid paljusid inimesi vastavateks tegudeks. Ja kui vaarao kõneles rahvale, oli ta üksnes jumala kõnetoru. Vaarao kaudu kõneles jumal, kes haaras oma võimuga kuulajad, vaimustas ja pani need vastavalt vajadusele sisemiselt või väliselt liikuma. Nii, et näiteks püramiidiehitajad suutsid üksnes inimjõul, ilma kaasaegse tehnikata, vedada tonnide raskusi kiviplokke ja laduda need üksteise peale.
Kaasajal on sellised saavutused võimalikud vaid eriliste hingeliste seisundite korral, näiteks hüpnoosis. Selliste sündmuste taga seisid ajendajatena võimsad olevused, kes tegid egiptuse ajal läbi ka endale vajaliku arengu. See seisnes inimgruppide sugestiivses ühendamises sümpaatiajõu abil, et juhtida neid edasi nagu ühtset organismi.


b. Kui inimkond jõudis oma arengus demokraatia tasemeni, tuli vaimudelgi muuta oma juhtimismeetodeid. Areng pidi nüüd minema edasi mitte enam maagilis-sugestiivse tugeva emotsionaalse sümpaatia külgetõmbejõu läbi, vaid vastavalt vaimsest inspireeritud seadustele, mida inimesed võtsid vastu ja tunnustasid jumalate antud ühiselu reeglitena.

Kui inglid poleks loobunud inimgruppide vahetust ajendamisest sugestiivse sümpaatiajõu kaudu, oleks see takistanud inimeste arengut vabaduse poole ja hoidnud nende teadvust vägivaldselt egiptuse astmel. Ja nii siirdusid inglid aegamööda juhtimise teise vormi juurde, milles seisnes ühtlasi ka nende endi edasiminek.

Kuid mitte kõik need olevused ei olnud võimelised minema üle uuele juhtimisstiilile. Üks grupp tahtis toimida inimestega vana moodi. See oli see osa inglitest, kelle areng nö peetus. Ja kui siis saabus demokraatia aeg, tekkisid pidevad lahingud edenenud ja peetunud inglite vahel, mis maises plaanis väljendus võitlusena demokraatia ja autokraatia vahel. Võib mõelda näiteks kasvõi Pärsia sõdadele vanas Kreekas, kus põrkusid kokku Pärsia despotism ja Kreeka demokraatia.
Edenenud inglid tahtsid juhtida inimesi läbi enda antud seaduste, mida inimesed pidid järgima. Üht neist esimestest tunneme me Moosese kümne käsu nime all, mis anti iisraeli rahvale peale Egiptusest (ja koos sellega ka kogu egiptuse teadvuse sfäärist) põgenemist, kui seda tuli hakata juhtima teist viisi kui varem. Ja kui pöörduda nüüd tagasi uute kaasajale vastavate gruppide juurde, siis kerkib inimestevahelise koostöö küsimuse kõrvale ka küsimus uue koostöö viisi kohta inglitega.


Niisiis oleme me formuleerinud kolm küsimust:
1. Milline on kaasajale vastav üksikisiku sisemise vabaduse aste?
2. Milline on inimestevahelise koostöö kaasajale vastav vorm?
3. Milline on kaasajale vastav koostöö inimeste ja inglite vahel?

Selleks, et vastata esimesele küsimusele, küsimusele üksikinimese sisemisest vabadusest, tuleb silmas pidada järgmisi asjaolusid. Kaasaegne inimene nimetab end vabaks, sest ta võib vabalt ilma väliste takistusteta kujundada ja väljendada oma hinges arvamusi, otsuseid, tahteimpulsse jne. Sealjuures jäetakse aga enamasti tähele panemata, et kõik see, mida peetakse enda arvamusteks ja seisukohtadeks, tuleb põhiliselt allikatest, mida kaasajal nimetatakse ebateadvuseks. Seda ebateadvust mõjutavad aga kaasaegses elus mitmesugused sugereerivad ja manipuleerivad mõjutused (kui mõelda vaid meediat, traditsioone, avalikku arvamust; oma rahvusest, suguvõsast, perekonnast pärit eelarvamusi, varase lapsepõlve muljeid, lõpuks ka
igasuguseid kasvatusvõtteid ja palju muud). Selle tagajärjena vaatleb inimene isikliku
arvamusena paljugi niisugust, mis pesitseb alateadvuses ja sealt otsuseid mõjutab. Inimene on koguni väga uhke selle üle, kui saab selle "oma" näiteks vaidluses arvamuse või seisukohana läbi suruda.

Siinkohal võidakse vastu vaielda, et kõiki neid mõjutusi oleks ju võimatu välja lülitada, et lõpuks tõepoolest ise ja vaba olla. Kui selliseid vastuväiteid oleks esitanud vanad egiptlased või kreeklased, oleks neil õigus olnud. Kuid nendest aegadest on areng siiski sammu edasi astunud. Muutuste eitamine oleks sama mõttetu, kui väita, et lasteaialapse või puberteetikust keskkooliõpilase hingeelu on samasugune, kui iseseisva täiskasvanu oma. Võrreldes egiptuse või kreeka ajaga on nüüdisaja inimesed saanud oma eneseteadvuse osas oluliselt individuaalsemaks ja tugevamaks. Seepärast on meie kaasaegsed võimelised oma ebateadlikust või poolteadlikust sisemisest hingeelust reeglina sedavõrd emantsipeeruma, et saavutada autonoomsus ka oma siseelu suhtes. Seegi on samm sisemise vabaduse suunas - nüüd mitte enam välistest teguritest, vaid ka nendest eelpool kirjeldatud sisemusest tõusvatest mõjutustest.

Sellist seisundit nimetab Rudolf Steiner täielikuks sisemiseks eelarvamusetuseks. Ent katsetajalt nõuab selline samm head tahet ning kõrget sisemist aktiivsust ja ärkvelolekut. Just mugavuse taha jääb asi pidama kõige sagedamini. Võib öelda: vajalik jõud, mille abil inimene võib teha end veelgi vabamaks kui ta on seda praegu, on inimestes potentsiaalselt olemas juba mitu sajandit. Selle kasutamine takerdub aga hea tahte puudumise taha vabaneda oma lemmikeelarvamustest. Eelkõige ongi asi selles.

Kui kellelgi aga õnnestub luua oma hinges eelarvamustest vaba ruumi, hakkab ta selles tajuma inglite kohalolekut, kes tahavad teha temaga koostööd, kuid kes kas oma enese tahte kõrgema astme tõttu suruvad inimese vägivaldselt alla (nii nagu see toimus egiptuse ajal), või kirjutavad ette mingeid eetilisi seadusi selle kohta, mida keegi peab tegema või tegemata jätma, kuigi kumbki neist viisidest inimesi juhtida ei vasta enam ajastu nõuetele.

Palju enam tahaksid arenenud inglid teha koostööd inimestega kui võrdsete partneritega. Töö inim-gruppidega, mis koosnevad indiviididest, kelle püüdlus on sisemine vabadus ehk eelarvamusetus, on inglitele täiesti uus kogemus.
Ingelisiksused on kogunud egiptuse ajastu vältel rikkalikke kogemusi harmoonia loomisest inimgruppides. Kuid see oli püramiidi harmoonia, milles igal üksikisikul oli oma kindel paik ja hierarhiline sõltuvus. Nüüd õpivad nad ühendama grupis harmooniat selle liikmete vabadusega. Selle vabadusega, mida võtavad inglid üleval vastu üksikutelt inimestelt neis gruppides. Harmoonia tuleb ülevalt, voolab inglitelt inimgruppidesse, vabadus tõuseb aga alt, inimeste poolt üles inglite juurde.

Niisiis igal pool, kus toimub selline koostöö, kujutab see endast inglite ja inimeste vastastikust rikastamist. Inglite jaoks vabaduse kogemust harmoonias, inimeste jaoks harmoonia kogemust vabaduses. (1)

Sellisel grupil on järgmised tunnused:
See on grupp inimesi, kes ei vabasta end mitte ainult välistest mõjudest, vaid ka omaenda sisemistest eelarvamustest, et töötada vabade isiksustena loominguliselt koos ühise teema või projekti või muu sarnase kallal. Selle töö tulemus ei ole mitte üksikliikmete suvaliste, kaootiliste ja seostamatute panuste konglomeraat, vaid tervik, mille inglid vormivad harmooniliseks mosaiikpildiks või sümfooniaks.
Tavalisel argipäevalgi võib juhtuda selliseid tähetunde, mille kohta inimesed võivad tagantjärele öelda, et selle käigus sündis väike ime, mis pani üksikud kaastöötajad tegema õigel momendil õiges paigas õige teo terviku hüvanguks.
Õigusega võib öelda, et seal olid abiks inglid. Küsimus seisneb ainult selles, kas ja kuidas oleks inimestel võimalik seda inglite abi omalt poolt ka teadlikult võimaldada ja kergendada.

Kui pidada silmas neid raskusi, mis kerkivad üles sisemise sõltumatuse teel, siis võib selle küsimuse formuleerida ka teisiti: Kuidas saaks üks inimene aidata kaasa teisel tema illusioonidest vabaneda? Sealjuures tuleb meile appi üks kogemus, mida paljud oma elust teavad: kõneluses teise inimesega on kergem olla objektiivne kui üksinda. Aste kõrgemal tähendab see seisundit kõneluse käigus, milles öeldakse välja mõtteid, mille peale enne ei oleks tulnud. Kui kõneluse vältel ollakse miskipärast targem kui muidu. Või kui saadakse mulje: nüüd oleme me vestluskaaslasega häälestunud ühele hingelisele lainepikkusele ja võime tajuda vastastikku teineteise mõtteid ja tundeid. Ja siis ütleb üks neist välja selle idee, mis teises on alles tekkinud. Seda võib nimetada üheks sotsiaalseks fenomeniks, mis tuleb teatud tingimustel esile inimestevahelises koostöös. Esimene tingimus on, et inimestel peab olema hea tahe vabastada end koostöö käigus ikka ja jälle üles kerkivatest eelarvamustest. Kui see ei õnnestu igaühel ka mitte täies ulatuses, võib sellest hoolimata näha, et samal määral, kui üksikud liikmed vabanevad omaenese hingeliste elamuste unenägudest, muutuvad nad ärksateks teise inimese hingelise ala suhtes.

Esialgu tekib nagu teatud kooskõla omaenda sisemuse ja kaasinimese hingeelamuste vahel. Ja siis saadakse nagu mingi tõukega täiesti ärksaks selle suhtes, mis ei toimu mitte enam füüsilisel tasandil, vaid sellega vahetult piirneval hingelisel alal.
Rudolf Steiner nimetab seda teiseks ärkamiseks, lisaks esimesele, mis toimub füüsilise plaani suhtes so, ärkamisel normaalsest unest. Algul jäävad need isiklikud hingepildid, mis enne teist ärkamist vabaks lastakse, tekkinud inimestevahelisse ruumi vabalt hõljuma. Seejärel võtavad inglid need endasse ja töötavad ümber. Inglid haaravad vabaks lastud üksikarvamused nö endasse ja loovad nende vahel harmoonia. Sel juhul tunneb kogu grupp seda omavahelist harmooniat ilma, et ükski liikmetest tunneks piiratuna oma vabadust. Samal ajal tajutakse aga ka ideed, mis vastab teemale, mille kallal grupp töötab. Igaüks tajub seda erinevast küljest, igaüks vastavalt oma vaatesuunale. Seda võib illustreerida ühe pildiga.

Kujutame endale ette kaht viiulikeelt. Üks neist on häälestatud c, teine e kõrgusele. Need on inimhinged, kes kumbki on häälestatud oma arvamusele. Kui nad oma arvamustest lahti lasevad, teevad nad sellega lahti tee vestluskaaslase arvamuse jaoks oma hinge. Selles avaneb nagu aken hingemaailma piltide imaginatiivseks tajumiseks. Selliselt tajutu hakkab esialgset hingelist häälestust ümber muutma. Üks hing hakkab c-st üles e poole sirutuma, sest ta tunneb nüüd kokkupuudet mitte enam c, vaid e pildiga. Teine hakkab end e-st alla c-sse timmima. Kusagil poolel teel saavad nad kokku, tekib resonants ja nad hakkavad teineteise tajumist vastastikku tugevdama just sama moodi, nagu kaks keelt, mis on häälestatud samale toonile, tugevdavad ja süvendavad heli vastastikku.
Hingelisel alal toimub seesama: vastastikune ümberhäälestumine pildilt c pildi e ja arvamuselt e arvamuse c poole. Kusagil poolele teel, kui hingelised võnked on saavutanud sama sageduse, tunnevad mõlemad teadvuse nõksatust. See tõuge äratab inimese teadlikumalt tajuma hingemaailma, kus tegutsevad inglid.

See elamus tekib esialgu selliselt, nagu saavutaks ruum sügavuse, kuhu on võimalik vaadata nagu ühte lisamõõtmesse ja kus teise inimese hingeline olemasolu muutub teadlikuks. Just samamoodi, nagu tavalise ärkamisega võib saada teadlikuks teise inimese viibimisest ruumis.
Ja kui inimesed saavad teisest inimesest teadlikuks hingelisel alal, saavad inglid alustada oma koostööd nendega.
Siis võivad nad öelda: "Alles nüüd on see inimene muutunud oma sisemuses nii tugevaks, et meie mõju ei hüpnotiseeri teda enam ja seega ei piira me ka tema vabadust. Selle hetkeni pidime me oma mõjutusi aga tagasi hoidma."
Seda võib väljendada ka lihtsamalt: arenenud inglid ootavad selliste gruppide tekkimist, kus nad saavad teha koostööd vabade, so hingemaailma suhtes ärkvel inimestega. Nad ei taha ennast peale suruda ja sellega inimeste sisemist vabadust riivata, et nende uni hingemaailma suhtes ei süveneks veelgi enam.

Tegelikult on maailmas olemas veel kahte liiki grupivaime, kes ka tänapäeval tahavad inimeste ühendusi juhtida püramiidi või imperatiivsete seaduste printsiibi järgi. Mõlemad kuuluvad oma arengus mahajäänud olevuste hulka, kes püüavad teha kaasajal järgi seda, mida nad oma varasemas arengus vältisid.

Eespoolkirjeldatud püramiidgruppide inspireerijateks ongi mahajäänud egiptuse grupivaimud. Nad saadavad gruppidesse oma sümpaatiajõude, mille tõttu osavõtjad langevad mingisse hüpnoosi-taolisse seisundisse. Sageli on need grupid, mille tipus seisev selgelt karismaatiline juht, nö vaarao, on täiesti kindel, et just tema suu läbi räägib Püha Vaim, sest ta tunneb endas kõrgemat võimu, mis paneb teda tegutsema.
Kuid Püha Vaim on kõrgeima jumaliku armastuse vaim, kes ei hakkaks kaasajal iialgi oma tahet mõnele inimesele peale suruma. Kuigi tänapäeval on veel piisavalt inimesi, kes on valmis ohverdama oma vabadust püramiidvaimu heaks kogemaks sellist turvatunnet, mida on võimalik tunda vaid unenäos, kui päeva mured haihtuvad ja ei pea enam vastutama oma tegude eest. Tegelikult tuleb öelda, et sellised inimesed ei ole ärkvel isegi füüsilise maailma suhtes. Just nende ridadest tulevadki muuhulgas ka igat laadi fanaatikud. Ükskõik, kas on tegemist enam süütute
haridus- või toitumisküsimuste ehk vähem süütute religioossete või poliitiliste küsimustega.

Kui aga kerkivad üles inimesed, kes ei taha enam jääda egiptuse olekusse, kes on nö ärkvel füüsilise suhtes ning nõuavad demokraatiat ja vabadust, kuigi mõistavad seda vaid välises materialistlikus mõttes - vabadusena järgida omaenda taltsutamatuid soove ja instinkte - siis tegutsevad läbi nende teist laadi mahajäänud grupivaimud, keda võiks nimetada vaidlusgrupi vaimudeks. Nemad tahavad muuta inimesi ühelt poolt üksikisikuteks ja tugevdada nendes egoismi, teiselt poolt aga korrastada nad hästi funktsioneerivaks masinavärgiks.

Kui püramiidgrupi vaim märkab, et tema tööpõld on ohus, kuna grupis, mida ta inspireeris kokku sulama, tulevad ilmsiks demokraatlikud tendentsid, mis annavad endast märku aatomiteks lagundavate antipaatiajõudude, kriitika, diskussioonide ja rahulolematusena üksikute osalejate hulgas, otsib ta mõnd ventiili, mille kaudu neid mahajäänud diskussioonigrupi vaimu poolt liikmete hingedesse saadetud antipaatiajõude, mis ähvardavad seda gruppi hävitada, sealt eemaldada. Ta suunab need eraldavad jõud mõnele selleks sobivale inimesele, kes tehakse selle tagajärjel grupi patuoinaks ja lükatakse sellest välja.
Sel viisil saab grupp mõneks ajaks uuesti sümpaatiatundes sulandunud tervikuks. Järgmise korrani, kuni üksikisikute instinktiivne vabadusetung kasvab taas liiga tugevaks, või teisiti öeldes, kui püramiidgrupi vaimu demokraatlik rivaal võtab ette uue katse saada gruppi enda mõju alla. Siis otsitakse taas mõni patuoinas, kes peab viima minema selle, mis ähvardab antipaatiana lõhkuda grupi ühtsust.

Seda patuoina printsiipi kasutati juba vanas Iisraelis. Tol ajal pandi need lahutavad jõud, mis ähvardasid kogukonda lõhkuda, igal aastal pidulikult mõne looma selga, kes siis minema kihutati. Kaasajal antakse see osa kanda inimesele.
Kaasaegset patuoina printsiipi kasutatakse diktatuurimaades sageli täiesti teadlikult, et hoida riigipüramiidi ümber kaldumast. Selle näitena võib tuua reeglipärased puhastused erinevates rahvakihtides staliniaegsel Venemaal, mida tehti enamasti vaid üksnes profülaktilistel eesmärkidel ilma, et oleks olnud tegemist mingi reaalse vastuhaku ja seda maha suruva võitlusega.

Siinkohal võiks küsida, kuidas on lood inimestega, kes teel sisemise eelarvamusetuse suunas on jõudnud juba küllalt kaugele - on nemadki patuoinastena püramidaalsest ühiskonnast välja heidetud? Või mitte?
Kui mõelda, et selline eelarvamusetus tähendab vabadust, immuunsust ebateadlike sümpaatia- ja antipaatiajõudude mõjudest (seda hingelist hoiakut võib nimetada empaatiaks), siis võib kergesti näha, et hingeliselt sellises empaatilises olekus viibiv inimene on täiesti kõlbmatu kandma patuoina rolli. Oma eelarvamusetuse jõu tõttu ei võta ta külge ega vii grupist välja mingeid antipaatiajõude. Ka peale tema lahkumist jäävad need gruppi alles. Seetõttu ei ole selline inimene, kui ta töötab püramiidgrupis - see on igati võimalik - grupivaimule patuoinana kasutatav. Just vastupidi, sageli püütakse teda meelitada valitsevasse parteisse, et kasutada tema harmooniat loovaid võimeid "vaarao" kasuks. See ei tähenda seda, et tema suhtes vägivalda ei kasutataks, kui ta püüab sellist kaastööd vältida. Aga pigem lahkub selline inimene grupist oma vabal tahtel ja kui see peaks juhtuma, ei võta ta sealt sealjuures kaasa midagi selle antipaatiajõududest. Diskussioonigrupis ei torkaks selline inimene üldse silma, küll võib ta aga täita vahendaja tähtsat rolli.
Patuoinaste ridadest tulevad muu hulgas aga ka need revolutsionäärid, kes võitlevad küll diktatuuride vastu, ent on ise seestunud teisest grupivaimust, diskussioonigrupi vaimust.

Kui püramiidgrupp jääb liiga kauaks püsima, mumifitseerub tema eeterkeha. Väliselt sümboliseerib seda muumia püramiidi sisemuses. Inimesed, kes viibivad sellises grupis piisavalt kaua muutuvad ka ise omamoodi zombitaolisteks olenditeks, elavateks muumiateks, kes viibivad transitaolises seisundis.

Demokraatiagrupil on aga tendents kujundada kõik masinaks, millega püütakse hoida üksikute liikmete instinktide suvalist ja subjektiivset antisotsiaalset vabadustungi raamides ikka keerukamaks muutuvate reeglite, põhikirjade, eeskirjade ja seaduste abil, kuna sellisel juhul ei ole mingit alust ühtki üksikisikut usaldada. Kõik degenereerub sealjuures bürokraatlikuks masinavärgiks. Ka sellise organismi elukeha lõhutakse tükkideks ja sureb. Seetõttu kaotavad inimesed, kes viibivad piisavalt kaua sellises rangelt reguleeritud ühiskondlikus struktuuris, õige elavuse ja hakkavad kaebama rõõmu, vaimustuse, elulusti kadumist. Kõik muutub halliks rutiiniks.

Üksnes kolmandat liiki grupid pakuvad kaasaegsetele inimestele tervet, vastastikku tugevdavat ja vaimustavat koosolemise viisi.
Ühte sellist vormi tahtis Jõulupäevadel omalt poolt töösse rakendada ka Rudolf Steiner. Ent tundub, et tema autoriteet osutus tema eluajal paljudele liikmetele ületamatuks tõkkeks teel sisemise vabaduse suunas. See takistas neil säilitada vabade isiksustena eelarvamustevaba seisundit sellise kõrge pühitsetu suhtes. Peale tema surma pidurdasid seltsi edasist arengut kolmanda põlvkonna grupi suunas patuoina printsiip, diskussioonitendents ja parteide moodustamine.

On palju mahajäänud vaime, kes püüavad ruineerida oma mõju all olevate inimeste abil kolmanda põlvkonna gruppide tööd. Need on inimgrupid, kellel on kas vajadus mõelda välja ikka uusi ja uusi reegleid, kuna nad oma kaastöötajaid ei usalda, või esineda diktaatoritena, kuna usuvad teadvat kõike kõige paremini.
Mõlemad grupid on kumbagi laadi vaimu mõju all ja leppimatus võitluses ka omavahel, nagu näiteks kaasaegses maailmapoliitikas. Nimelt nn vaba maailma (diskussiooni- ja konkurentsi-demokraatia) võitlus terrorismi (püramiidne harmoonia) vastu. Kui aga kõne all on kolmanda põlvkonna gruppide arengu takistamine, siis ühendavad nad oma jõud.


Kaasajal on uut tüüpi gruppide küsimus veelgi aktuaalsem kui Rudolf Steineri ajal, sest miikaellikud inglid leiavad liiga vähe gruppe, kes oleksid valmis nendega sellisel viisil koos töötama. Kuid inglitel on oma eesmärgid ja ülesanded ja nad peavad tegema oma tööd ka siis, kui inimkond nendega kaasa ei tule. (2)

On olemas mitmeid erinevaid metoodilisi võtteid, mis võivad aidata töötada osalejail koos ingliga kolmanda põlvkonna grupi vaimus: võtta vastu otsuseid, töötada välja ja viia ellu projekte. Kuid esimene samm sellises töös on alati ärkamine hingelise maailma suhtes.

Seda ärkamist hingelise pildimaailma suhtes, kus tegutsevad ka miikaellikud inglid, võib toetada näiteks selliselt, et tuua ja projetseerida need pildid kunstilise tegevuse läbi nähtavasse ruumi. Ühelt poolt aitab see kindlustada kaastöötajate teadvust, kui see selle ala jaoks veel täiesti ärkvel ei ole, teiselt poolt muutuvad pildid, mis tekivad töö käigus üksikute inimeste hingedes, sõltumatumaks subjektiivsetest üksikkujutlustest, sest nad asetatakse füüsilisse ruumi ja muudetakse sõna tõelises mõttes raskemaks. Sellega saavutatakse, et pildid saavad sõltumatumaks üksikute osavõtjate kujutlustest ja neid pole enam võimalik suvaliselt muuta. Seega tõuseb töö objektiivsus. Peale selle muutub pildi selline kunstiline projektsioon füüsilises ruumis ja sellele järgnev arenguprotsess aegluubiks neile osavõtjaile, kelle teadvus imaginatiivsete piltide kiiret arengut muidu jälgida ei suudaks.

Muu hulgas ka sel eesmärgil kirjutas ja lasi lavastada Rudolf Steiner oma müsteeriumidraamad, kus samuti projetseeritakse ülemeelelise maailma sündmused nähtavasse ruumi. Selles mõttes võib öelda, et kui üks grupp inimesi töötab mõne teema kallal kunstiliste meetoditega, siis püüavad nad luua müsteeriumidraamat, milles nähtamatud protsessid projetseeritakse nähtavasse maailma, et äratada sel viisil oma teadvust ja harjutada koostööd nähtamatute abistajatega.

Selle koostöö järgmisel astmel ei projetseerita sisemisi pilte enam ruumi, vaid osavõtjad kirjeldavad neid vastavalt sisemistele ja välistele puhtmetoodilistele reeglitele. Selline tööviis vajab muidugi kogemust tööga esimesel astmel ja seda saab rakendada alles siis, kui on kogutud piisavalt kogemusi ruumi projitseeritud piltide käsitsemise, üles panemise ja
m õ i s t m i s e g a. Sest peale seda, kui pilti on vaadatud, tuleb selle mõistmise faas, so tajutu tõlkimine inimkeelde, mis on sellises töös möödapääsmatu, sest muidu kaovad pildid teadvusest niisamuti, nagu mälestus unenäost peale ärkamist.

Kogu töö tähtsaim printsiip on sealjuures see, et seatud ülesande jaoks harmoonilise lahenduse otsingud võib õigeks tunnistada vaid sellisel juhul, kui leitud lahendit tunnevad ja tunnistavad harmoonilisena k õ i k osavõtjad. Kui see töö kulgeb õigesti, siis kogetakse sealjuures, et mitte ühtki lahendust ei saa ega tohi tunnistada õigeks nii kaua, kui kasvõi üksainus osaleja ei tunne end olevat sellega kooskõlas.

See reaalne kogemus kolmanda põlvkonna gruppide raames laseb ette aimata seda, mida Rudolf Steiner on kirjeldanud kui inimeste tulevast arenguastet: tuleb aeg, mil mitte keegi ei saa tunda end kooskõlas iseenda ja maailmaga, kui ka üksainus kaasinimene peaks jääma sealjuures õnnetuks. Loomulikult on tulevik, mil võiks seda pidada kogu inimkonna kohta käivaks ideaaliks, alles väga kaugel. Kuid väikeste inimgruppide piires peaks juba ka täna olema vajalik ja võimalik püüelda, õppida ja praktiseerida sellist laadi koostööd. Siinkohal peab veelkord selgelt toonitama, et tegemist ei ole mingite sotsiaalsete harjutuste või tehnikatega, vaid kõne all on inimeste reaalne koostöö vaimsete olevustega.


Sellega oleme me viidanud kolmanda põlvkonna gruppide töö kolmele olulisele tunnusele.
- Esiteks, iga üksiku liikme sisemine vabadus ja erapooletus koostöö vältel.
- Teiseks, osavõtjate ärkvelolek hingelise maailma suhtes, ehk kaaslaste nähtamatute, kõrgemate komponentide tajumine.
- Kolmandaks, selle koostöö harmooniline tulemus iga osavõtja jaoks tänu ingli targale kaasabile.

Need pildid, mida ingel inimese astraalkehas pidevalt loob, on ideaalpildid ja inimesed peavad neist teadlikult kinni haarama. Seetõttu võib öelda ka nii, et need on grupid, mis juhivad inimeste tähelepanu inglite sellisele tegevusele. (2)

Põhimõtteliselt on kaasajal peaaegu iga inimene mõne püramiid- või demokraatia- ehk diskussioonigrupi liige. Kuigi puhtakujuliselt esineb neid gruppe harva, siis nende mõlema tunnuseid segatuna tuleb ette igal pool - perekonnas, töökohal, kirikukogudustes, riigi üles ehituses jm.

Kuid on ka inimesi, kes on oma arengus jõudnud nii kaugele, et on saanud meistriks nii omavahelises koostöös kui ka inglitega. Neid nimetab Rudolf Steiner tunnete ja tarkuse kooskõla meistriteks. Sest lõpuks jõuab see sellistes gruppides selleni, et vabad eelarvamusteta indiviidid õpivad ja loovad miikaellike inglite abiga tunnete ja tarkuse kooskõla omavahel ja välismaailmaga. Ent seda tuleb veel kord rõhutada, et kolmanda põlvkonna grupi töö e i t ä h e n d a sugugi mingeid läbi kompromisside ja muu säärase saavutatud, demokraatlikul viisil leitud lahendusi. Ja see ei tähenda ka seda, mida nimetatakse üksmeeleks, kui vähemus loobub enamuse heaks oma seisukohast, et mitte blokeerida otsustajate ringi otsustusvõimet.

Ka Kristuse teod ei ole demokraatlikul viisil kaalutud otsused, vaid rajatud vaimse grupi otsustele, mida ei määratle mitte ülevalt tulev diktaat, vaid kooskõla kogu maailmahoonega. Ja Kristust ennast võib kõige muu hulgas nimetada kõrgeimaks harmoonia vaimuks, kes seda maailmahoonet lakkamatult kannab ja korrastab, kuid kes samal ajal on ka kõrgeima vabaduse vaim. Ning vabaduse ja harmoonia, ehk kõrgeima tarkuse sünteesina sünnib maa peale armastus.

Kõik muu asub paremal juhul ehk küll õilistatud, kuid ikkagi kaasaegse inimese vajadustele ja ootustele mitte vastava demokraatia või autokraatia alal. Ja kui mõni grupp vajab ikka komplitseeritumaks muutuvat reeglistikku või koguni vaaraod, siis on see märk sellest, et see asetseb ikka veel mahajäänud grupivaimude mõju all ja miikaellikud inglid peavad neid alles järele ootama. Miikaellikes gruppides ei ole tegemist mingit laadi demokraatiaga ega ka mitte harmoonilise püramidaalse ehitusega. Miikaellikes gruppides otsitakse igale ülesandele vabaduses selliseid lahendusi, mida tajuksid kõik, nii inimliku kui inglite poole kaastöötajad,
omaenda täiesti harmoonilise ja vaba loominguna.

Rikkalikud kogemused, mida autor on viimaste aastate vältel kogunud töötades selliselt erinevate gruppidega, on viinud ta veendumusele, et kuigi mitte alati, siis igal juhul enamusel juhtudest, on olemas teid selliste lahendusteni jõudmiseks, kui vaid on olemas hea tahe loobuda eelarvamustest ja sobiv tegutsemisviis.

----------------------------------------------------------------------------------
(1) Rudolf Steiner kirjeldab protsesse sellistes gruppides järgmiste sõnadega:
"Kui inimesed elavad koos ühes grupis ideaalse eesmärgi nimel, mis on antroposoofia
sisu ja mida nad vahendavad omavahel - toimub see siis kas koos lugedes või mõnel
muul viisil - on nende vahel teist laadi arusaamine. Ühine elamus ülemeelelisest on
see, mis äratab inimese hinge kõige intensiivsemalt teise hinge suhtes… Ja kui üks
inimgrupp elab õigel viisil läbi antroposoofia sisu, nii et inimhing ärkab inimhinge
jaoks, tõstetakse see inimhing tõepoolest üles vaimukogukonda. Küsimus on, kas
inimesed seda ise teavad… Antroposoofiline kogukond püüab tõsta inimhinge
ülemeelelisse maailma, millega see astub inglite hulka." (GA257, 03.03.1923)

(2) Vaata Rudolf Steineri ettekannet "Mida teeb ingel meie astraalkehas?"
(GA182, 09.10.1918).

Tuesday, February 14, 2012

Isa anima

(K.R. ja H.K. referaat John Beebe artiklist)

Beebe artikkel uurib sisemist/välist dünaamikat. Kuna ta teeb seda Piibli tegelasi kasutades, annab see ka suurepärase sissejuhatuse, kuidas analüütilises psühholoogias toimuvat laiendada, s.t. kuidas kasutada isikliku kujutluse ühendamist ajalooliste ja mütoloogiliste motiividega. See arendus ei ole siiski arusaamatu, mõistatusliku kujundi nn. teise keelde tõlkimine, vaid pigem on see katse nõrka kliinilist materjali paralleelide abil rikastada ja detailiseerida. Jung kaldus oma arendustes kasutama kollektiivset kultuurilist materjali. Analüütikut võib näha teostamas sama ülesannet, kui ta viitab oma juhtumites väikelapse mudelile.
Teine Beebe artikli punkt, mida vaadata, on kogu maailma analüütilises psühholoogias toimuva Jungi viljastavate kontseptsioonide ümbertöötamise demonstreerimine. Sel juhul näeme animat mitte isikustamise, vaid ideoloogia perspektiivist.
Artikkel on veidi muudetud. A.S.

Lk.96
Alustan nelja kliinilise näitega meeles mõlkuvate psühhodünaamika probleemide kohta. Nagu kõik kliinilised näiteid, on nad osalt ilukirjandusest ja osalt tegelikkusest.

Esimene näide on hilistes kahekümnendates noorest mehest, kes ei oleks pidanud analüüsi sattuma (mida see peaks tähendama?). Ta oli Egiptuse kaitseväe biseksuaalse juhi ülikaunis majateenija. Kapten oli noore juudi algselt palganud "nilbel eesmärgil", kuid avastades, et ta kaunis sulane oli judaismi suhtes tõsiselt meelestatud, õnnestus tal oma võlutus noormehest sublimeerida. Ta kohtles teda nagu oma poega ja andis talle oma kodus eelispositsiooni. Kapteni naine aga ei suutnud oma kehalisi igatsusi nii lihtsalt vaos hoida. Ta anus teenistujalt pidevalt seksi, millest too alati keeldus, selgitades, et ei reeda teda sõbralikult kohtlevat juhti. Viimase piirini aetud naine mängis lõpuks triki: ta haaras pahaaimamatu teenija särgist justkui teda ligi tõmmates. Nii nagu naine oli oodanud, üritas noormees haardest jõuga vabaneda ja selle käigus jäi naisele pihku tükike riiet, mille abil abikaasale tõestada, et noormees püüdis talle läheneda. Toimus kohus ja olgugi, et keegi naist ei uskunud, saadeti noormees vanglasse sel alusel, mida ta ise ütles toimuvat oma proua au nimel.
Piibli Joosepi jaoks, kes oli õnnetu teenija, pöördus tema vangistus otsustavaks. Tema võimest interpreteerida teiste vangide unenägusid sai teada vaarao, kel oli „suur“ unenägu, mida ükski ta tavakonsultantidest ei suutnud interpreteerida. Joosepi äraütlemine Potifari naisele juhtis ta tõusule palju võimsama isanda juurde.

Mu teine näide sarnasest analüüsist on Joosepi loo laiendus.
Samuti kahekümnendate lõpus olev mees leidis end kiirelt töiselt edult. Ta tundis end seejuures toetatuna isaliku jungiaanliku analüütiku lõputust julgustamisest. Analüütik lõi suurepärase toetava keskkonna, milles iga samm enesearendamise suunas sai analüütikult ebatavaliselt positiivse vastukaja. Selle „anima isalikkuse“ pöörises tuli patsient järeldusele, et kogu ta elu on kui üks pidev edenemine.
Lk.97
Ja siis nägi ta järgmist und:
Olin vist lasteaia kooli klassis koos teiste õpilastega. Tema laua ääres vuhinal töötades olin imendunud õpetaja positiivsesse emalikku atmosfääri. Ma tundsin end ühel meelel teiste õpilastega, kes töötasid vaikselt oma laudade taga. Tegelikult ei märganud ma ruumis kedagi ega tundnud selle järele ka vajadust, niivõrd hõlmatud olin ma meeldivast õhustikust. Äkki sisenes ruumi vihane mehekuju, „isa“, jõhkralt lõhkudes mugava atmosfääri vihase pöördumisega emaliku õpetaja poole: „Kui kaua sa lubad sel jätkuda?“ nõudis ta. „Vaata teda!“. Sain endast ja ümbritsevast äkitselt täiesti teadlikuks. Nüüd nägin, et teised õpilased kandsid tuunikaid ja mina mitmevärvilist mantlit.

See unenägu registreeris analüütiku hoiaku patsiendi suhtes. Analüütiku animaks oli emalik õpetaja, kes oli niivõrd võimekas toetava keskkonna loomisel, et see ei lasknud patsiendil eneseteadlikuks muutuda. Ja kohutav isa oli analüütiku lõhestatult kade ja vaenulik pool suhtes patsiendiga.
See unenägu oli analüseeritava esimene sisekaemus, et nii analüüsis kui sellest väljaspool võivad ta ilmsed võimed äratada teistes kadedust ja võistlevat hoiakut ja hoopis teistsugust anima vastukaja võrreldes ta analüütiku positiivse suhtumisega. Ent see elamus oma analüütiku teadvustamata vaenulikkusest tema suhtes aitas tal teadlikuks saada oma isiklikust, pigem ekstravertsest anima loovusest. See anima arenes väga kasuliku poliitilise taju suunas, mis võimaldas tal oma annete realiseerimisel paljudes rasketes olukordades ellu jääda.

Mu kolmas näide on pärit samuti analüütilisest situatsioonist. Analüseeritav oli kolmekümnendate keskel olev mees, kes avastas end ägeda abielukriisi piinadest. Mees oli haaratud kirest oma truust ja juba tuttavast naisest noorema ja füüsiliselt ahvatlevama naise vastu. Nii abikaasa kui analüütikuga vestlemine ei paistnud seda kõikehaaravat kirge transformeerivat.
Lk.98
Keset otsustamist, mida ette võtta, nägi mees und:
Olen köögis, keeran vee jooksma kraanist, mis on kehvasti ühendatud kõrvalasuva vannitoa torustikuga. Vesi väljub köögis igast torust. See on hea puhas vesi, peaaegu kristallselge allikavesi, aga see purskub kohutaval moel. Mu isa on seal. Ütlen: „Isa, mida peaksin sellega ette võtma?“ Ta on hajameelne, oma mõtetesse süvenenud ega ei märkagi, et midagi ütlesin.
Varsti pärast seda lõpetas mees kire tõttu nii oma abielu kui analüüsi. Hoolimata oma algse otsuse agressiivsest plahvatuslikkusest oli patsient võimeline leidma tagasitee oma abiellu teisele katsele. Ta suhe oma alateadvusega muutus võrreldes varasemaga fokusseeritumaks, mil see oli talle vähem kättesaadav. Ta oli valmis parandama omaenda veevärki, määrama ise oma väljapurskeid.

Mu neljas näide puudutab sarnast otsust pigem Erose kutset välja elada kui sellest keelduda ning sel korral on see laiendatum ja võimsam. See näide on võetud dokumenteeritud ajaloost ning see on religioossest riigijuhist, kes palvetas Jumala poole, et isa testiks teda oma usus. Selle sõjaaja poliitiliste juhtide soov oli mitte ihata ande, kingitusi. Varsti pärast palvet sattus juht ühe lojaalseima ohvitseri kauni naise vaatevälja. Suutmata oma kirge tagasi hoida, kutsus ta naise välja ja magas temaga. Sel ööl ta rasestas naise ja kui see sai temale teatavaks, otsustas juht mehest vabaneda, saates ta rindele. Lojaalne ohvitser sai võitluses surma ja Batseeba abiellus Iisraeli kungas Taavetiga.
Jumal ei oodanud oma pahameele väljendamisel. Ta pidi palju kannatama sel teekonnal, kus ta võttis endale Hittite Uriah naise. Kohtumisel eostatud laps suri imikueas ja jätkuv lahingutegevus oli katkuks tema neljakümneaastasele valitsusajale. Tal ei võimaldatud ehitada templit ja kuuekuulise perioodi vältel kannatas ta leepra käes. Ühtlasi ta talus pikka ja tülikat vastuhakku oma lemmikpoja Absalomi poolt.
Kõigest sellest hoolimata ei kahetsenud Taavet kunagi Batseeba valimist ja ilmselt ei teinud seda ka Jumal, kuna vilets lähisuhte algus sai ükskord juba karistatud. Taavet kahetses oma koletislikku pattu ja jätkas oma elu koos sellega. Batseeba ja Taaveti teine poeg Saalomon, oli tema kogemusest nopitud tarkuse kehastus.
Lk.99
Batseeba külastas Taavetit tema surivoodil viimast korda ja ta edastas naisele hea soovituse teha Saalomon järgmiseks Iisraeli kuningaks. Saalomon tõusis suurepäraseks kuningaks ja sai Jumala soosingu templi ehitamiseks.


Need on minu neli näidet. Küllap on ilmne, et igaühes sai mees animast valikut nõudva kogemuse. Kahes esimeses näites otsustas mees animakujule vastu seista, realiseerides anima potentsiaali iseendas.
Kahes viimases näites otsustas mees järgida anima tõmmet Erose süvendatud teadvusesse, isegi lojaalsete partnerite ja traditsiooniliste väärtuste reetmise hinnaga.

Tahan näidata, et kõigil meestele esitatud anima probleemid ei olnud puhtalt ainult nende endi, vaid pigem isakuju poolt tõstatatud.
Need isakujud on: Potifar, kõikeaktsepteeriv analüütik, mõju isoleeriv isiklik isa ja Jumal.
Ja Potifari naine, soe emalikult hoolitsev kooliõpetaja, kehvadest torudest puhta eluvee väljapurskamine ja Batseeba kogu oma hiilguses esitavad isa anima probleeme, mida isafiguurid olid poegadele lahendamiseks maha jätnud.

Igas minu näites oli poja ülesanne suhestuda oma isa anima probleemiga sel viisil, et energia saaks tema enda omaks. Isa anima oma sisemiseks kogemuseks tegemine nõuab pojalt tavaliselt keeldumist minna seda teed, mida isa anima ilmselt ootaks.
• Joosep realiseeris oma anima potentsiaali, loobudes magamast Potifari naisega.
• Esimene analüseeritav ei lubanud enam analüütikul kanda tema anima funktsiooni ja niiviiisi sai ta teadlikuks omaenda võimetest.
• Teine, abielus analüseeritav eelistas välja elada libiidoprobleemi, mida ta isa oleks pigem ignoreerinud.
• Ja Taavet astus Jumala tahte vastu, tehes jumala poolt vaid kiusatuseks saadetu oma seaduslikuks naiseks, kellest sai tulevikus tema järeltulija, pärija ema.
Lk.100
Need neli situatsiooni on näited energia ülekandest, mida pean mehe individuatsioonis otsustavaks viisil, kus anima saab tema enda omaks, vabaks isa mõjudest.
Paralleelprotsessi, kus naine vabastab oma naiseliku energia isa mõjusfäärist, on kirjeldatud Linda Leonardi raamatus: The Wounded Woman: Healing the Father-Daughter Relationship (1982).


Selle töö eesmärk on uurida isa anima mõju poja isikliku anima arengule.
Pean oluliseks rõhutada varasest jungiaanlikust kirjandusest kaht ideed, mille kohta arvan, et neid on kliinilise kasu seisukohalt seni ebapiisavalt väärtustatud.
1) Üks Jungi kontseptsiooniks on anima kui elu arhetüüp. Arvan Jungi silmas pidavat, et anima on mehe osa, mis kujundab, registreerib ja kogeb tema elu: olla ilma animata oleks sama kui olla ebaisikustatud.
2) Teine on Hillmanni kontseptsioon (1973), et anima teenib peegelduse (reflection) instinkti.
Olen Hillmaniga päri selles, et anima on kui emotsionaalne hoiak, suhtumine millegi-kellegi suhtes. Mehe sisemised peegeldused, mis nii sageli eksitavad tema teadvust, põhinevad alateadvuslikul, teadvustamatul arhetüüpsel animal. – See anima asub mehe kõige soojemate, õrnemate ja sagedasemate peegelduste keskmes, mida võime näha anima poolt korraldatud käitumismustrites. Need käitumismustrid hakkavad peagi mõjutama nende peegelduste objekte. See peegelduste arhetüüpne baas mehes, mis ei ole minu meelest tingimata naiselik, ei ole siis enam kunagi varju poolt täielikult mõjutamata (mürgitamata, saastamata).
Jung rääkis oma hilisemates kirjutistes Mercuriuse animast, rõhutades anima nii androgüünseid kui tricksterlikke aspekte ja minagi rõhutan neidsamu aspekte, kuna liialt sageli esineb tendents mõelda animast vaid kui ideaalsest naiselikust kuvandist.

Mehe anima on muidugi paljutahuline, aga võib-olla suunab tema kõige kooskõlalisem, terviklikum anima teda rolli suunas, mida ta elus mängib. Anima mõjutab osaliselt tema saatust.
Näiteks püsiva alaväärsustundega mees on endaskahtleva anima märklaud ja see negatiivne anima korraldab talle alaväärtusliku saatuse. Anima on spontaanselt töötav mehe elu mõte, viis, kuidas ta läheneb elule ja viis, kuidas ta sellele peegeldub.
Kui aga kõnelen isa animast, viitan isas toimivale arusaamale oma poja elust, emotsionaalsele hoiakule, mida isa poja suhtes võtab. See emotsionaalne hoiak suhtleb pojaga isapoolse arusaamana noore mehe väärikusest.
Lk.101
Isa emotsionaalne hoiak poja suhtes on tavaliselt ambivalentne ja harilikult on isa ambivalentsuse igas kogemuses lõhestumine. Üks isa tundub põhiliselt armastava ja kaitsvana, kuna teine on valusalt teadlik oma tagasilükkavast käegalöömise hoiakust. Kui teine külg, mis tundub siis domineeriva hoiakuna, pinnale ilmub, saavad sageli shoki nii isa kui poeg. Nagu üritasin oma näidetes näidata, on isa anima aimamatu (teadvustamata) osa see, mis annab suurima võimaluse poja isikliku anima arenguks.

Mu kavatsus on valgustada anima rolli, mida see võib mängida, soodustades komplekse, millest isa-poja suhe kubiseb, ent mitte taandada kõiki komplekse vaid animale.
Loomulikult on selle kirjutise fookus ühekülgne kompensatoorsuse tõttu (levinud tavaarusaamade tasakaalustamiseks):
a) ... freudistlikus traditsioonis (määrangutes nagu „identifikatsioon agressoriga“), piirates isa-poja dünaamika diskussioone ainult superego tagajärgedega egole
b) ... ja jungiaanlikus traditsioonis (määrangutes nagu „võitlus emast vabanemiseks“) nägemaks ema animust ainsa või vähemalt peamise takistusena poja anima arengus.

Joosepi ja Taaveti lood määratlevad kaks äärmust, isa anima mõju kaks vastandlikku mustrit poja hilisemas individuatsioonis.
- JOOSEPI loos ehk mudelis on isa anima otseselt projekteeritud pojale selle kõige heakskiitvamas aspektis e. idealiseerivas armastuses.
- TAAVETI loos või mudelis on isa anima poja eest varjatud devalveeriva, distantseeruva ja paranoiliselt kadeda käitumisega.
Armastuse tingimustes muutub Joosep soosingut taotlevaks, meeldivaks ja hülgamise tingimustes Taavet muutub leidlikuks.

Hilisemas arengus:
- õppis Joosep end kaitsma triksterliku kadeda vaenulikkuse eest, mis oli varjatud isa näiliselt lõputu armastuse taha.
- Ja Taavet tõmmatakse nüüd jõuliselt (ära) kasutama seni tagasihoitud tundeid, selle asemel, et (nagu varem) lihtsalt taluda emotsionaalset eraldatust poeetilisse ja kangelaslikku enesekehtestamisse suunatud kompensatoorsete jõupingutuste abil.

Mõlemal mehel oli tegemist nende isade väljendamata anima osadega ja need lõhestatud osad ilmnesid sünkroonselt poja kohtumisel reaalse naisega:
Lk.102
- Joosep oli sunnitud kogema oma isa anima varjatud tricksterlikku poolt Potifari naise kaudu. Ta pidi õppima seda tüüpi naistest eemale tõmbuma ja ta arengu edenedes nende reetlikkust üle elama, ise selles ellu jäädes.
- Taaveti vajadus, mis tekkis ta isa anima armastava poole varjatusest, viis teda terve seeria kirglike suheteni naistega – Bateeba oli tema sajas naine – kuni andis järele ta identifikatsioon kangelasliku triksteriga.

(Heleni ref.osa):

Vaadates Joosepi ja Taaveti lugusid nii Piibli kui ka Louis Ginzbergi jutustatud legendide valguses, saab anima diferentseerumisprotsess selgemaks. Nendes lugudes, mida ma siinkohal uuesti jutustan, on näha, kuidas isa anima järk-järgult pojale üle kantakse.

Alustan Joosepist. Joosepi isa oli Jaakob ning vanaisa Aabraham. Jaakobil oli neli naist, kellest tema lemmikuks oli Raahel. Raahel nägi, kuidas teistel naistel oli Jaakobiga kümme poega. Lõpuks sai temagi oma esimese poja, Joosepi. Raahel suri teist poega, Benjamini, sünnitades.
Joosep oli sama ilus kui ta ema Raahel ja seetõttu oli ta Jaakobile lohutuseks. See oli küllaldane põhjus Joosepit oma teistest lastest paremaks pidada. Oma suure armastuse märgiks kinkis Jaakob Joosepile kirju kuue, mis oli nii peenest kangast, et selle võis kortsutades pihku ära peita.

Jutustades sama lugu ümber räägib Thomas Mann kirjust kuuest kui Raaheli pulmarüüst. Näeme, kuidas isa anima kantakse üle Joosepile ja viimane käitub ka vastavalt. Ta “värvis oma silmad, kammis juuksed ja kõndis peenutsevalt”. Noor Joosep tundis, et ta on kutsutud kandma isa suhet oma (isa) alateadvusega. Ta jutustas ja selgitas oma tähenduslikke unenägusid, millel oli seos nende hõimu tulevikuga:
Lk.103
„Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees!” Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: „Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?” Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo”.

Siin tuleb tähele panna isa suhtumise (vastuse) lahknemist. Ühest küljest suurendab ta vendade kadedust Joosepi vastu. Teisalt aga “pidas ta loo meeles”, s.t. sai kasu Joosepi kui meediumi (anima) funktsioonist, mida poeg talle esindas. Joosep on Jaakobi idealiseeriva ülekande lõksus ja suurendab Jaakobi kadedust. Selle kannab Jaakob üle vendadele nii, et Joosepi teadlik idealiseerimine saaks jätkuda.
Kadedus, mida vennad kannavad Jaakobi eest (Joosepi idealiseerimise Vari), on tegelikult jõud, mis vabastab Joosepi ohtlikust inflatsioonist ja lükkab ta tema enda individuatsiooni teele. Jaakob saadab Joosepi vendade juurde ja need võtavad ta kirju kuue, lükkavad ta kaevu ning arutavad, kas tappa ta ära või müüa ta orjusse.
Isa kaudne triksterlus saadab Joosepi hukatusse. Näeme, et Jaakob tahab tagasi oma animat, mille ta on oma pojasse investeerinud. Vennad toovad tagasi Joosepi kirju kuue, mille nad on looma verega määrinud ning väidavad isale, et metsloom rebis Joosepi tükkideks. Kuid tegelikult viidi Joosep orjaks. Jaakobi trikk võimaldab tal oma poegade abiga saada tagasi autoriteet oma hõimu alateadliku tuleviku üle.

Egiptuses kannab isa kahepoolset animat üks isik, Potifari naine, kelle käitumine võrguta-siis-hävita sobib täpselt sellesse mustrisse. Pärast esialgset idealiseerimist võtab ta Joosepilt kauni rüü, mille Pootifar sellele kinkinud oli ja seejärel saadab ta Joosepi oma võimu abiga vanglasse.
Lk.104
Vanglas on Joosepil võimalik oma elu reflekteerida (nagu ka tühjas kaevus) ja selle depressiivse kogemuse abil saab ta aru, et igas isakujus on olemas osa, mis paneb pahaks oma anima paigutamist poega. Kui varem toetav olnud isa oma anima tagasi haarab, näib see pojale reetmisena. Ent Joosepil kujuneb isa anima likvideerumise tulemusena mitte nartsissistlik haav, vaid edasine alaväärsustunne.

Kui Joosep lõpuks vanglast pääseb ning võtab sisse oma koha vaarao kõrval kui Egiptuse näljahädast väljajuhtija, on ta juba väga erinev sellest poisist, kes esitas naiivselt vendade ja isa ees oma unenägusid.
Näidates, et vaarao unenägu ennustab näljahäda, soovitab Joosep vaaraole “vaadata välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku Egiptusemaa üle” ja varuda vilja nälja-aastateks.
“Ja vaarao ütles oma sulastele: „Kas leiame niisuguse mehe, kelles on Jumala Vaim?” Ja vaarao ütles Joosepile: „Et Jumal on sulle kõike seda teada andnud, siis ei ole keegi nii mõistlik ja tark kui sina! Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas kuulaku sinu sõna. Ainult aujärje poolest ma tahan olla suurem sinust!”

See protsess on väga erinev sellest, mis juhtus Jaakobi kodus. Vaarao tuleb oma ambivalentsusega nõnda toime nii, et jagab osa võimust Joosepile, jättes samas anima seostuks ka oma selfi kui ülima autoriteediga. Joosep ei tõrju iial seda autoriteeti, isegi mitte siis, kui ta interpreteerib vaarao unenägusid.
Selles punktis lubatakse Joosepil abielluda. Piibli kohaselt on pruudiks preester Potiferi tütar. See nimi sarnaneb väliselt Potifarile, kes oli sõjaväeülem. Pootifari muutumine Pootiferiks näitab, et Joosep on küpsenud ja isakuju suhtub nüüd temasse enam mitte kui kaitset vajavasse Joosepisse, vaid kui religioossesse ohverdusse.
Lk.105
Isakuju ei ole selles staadiumis enam hõimu patriarh, kes kasutab oma võimu säilitamiseks võrguta-siis-hävita mustrit, vaid ta on algne isa, kes toodab animat oma pojale - see on tema püha kohus, et poeg saaks saada ise isakujuks.

Ülejäänud Joosepi lugu räägib sellest, et ta saab nüüd isa anima triksteri küljega hakkama. Kui ta vennad tulevad Egiptusse vilja ostma, trikitab ta nendega nii, et ühelt poolt saab ta oma vendade juhtimisega hakkama, kuid samas soovib ta nendega jagada ka reetmise süüd. Ta vabastab neid Jaakobi kadedast animast.
Kui Joosep on saanud hakkama oma isa anima nii triksteri kui idealiseeriva poolega, on Jaakob rahul ja ta saab surra. Joosepil on olemas oma anima, tema alaväärsus ideaalide ja trikkide suhtes, samuti ta isakompleks on viimaks lõppenud. Ta on probleemi väärikalt lahendanud saades nõnda viljaka anima (anima fertility), kuid seda ei ole ta teinud isa kulul.


Rääkides TAAVETI loost puutume me kokku hoopis teise mustriga, kus Anima viljakust (fertility), mille sümboliks on kuningriik, saab tekitada ainult isa arvelt. Selles mustris ei kannata ta oma isa triksterluse pärast, vaid on ise trikster. Ellujäämiseks peab poeg väärikuse asemel kasutama julmust. Taavet on poeg, kes alustab oma teekonda elus tundega, et tema isal on tema pärast häbi. Isa anima triksteri külg on Taavetile projitseeritud ja seetõttu on ta oma saavutustele vaatamata isa silmis alati kahtlane.

Ginzberg räägib meile Taaveti isast:
Oma vagadusele vaatamata ei olnud Taaveti isa Iisai ahvatluste vastu kaitstud. Iisaile (Jessele) hakkas üks tema ori meeldima ja ta oleks temaga suhtesse astunud, kui mitte ta naine Nazbat poleks plaani nurjanud. Naine maskeeris ennast orjaks ja nii magas Iisai orja pähe omaeenda naisega. Sellest sündinud poeg saadeti vabastatud orjana minema. See poeg oligi Taavet.
Lk.106
Taavet kasvas üles Iisai (Jesse) “kahetsusväärse vagadusekaotuse” meenutusena, olles traagiliselt Iisai (Jesse) idealiseeritud animast ära lõigatud. Seetõttu pidi ta nooruses ennast pidevalt iseendale ja isakujudele tõestama. Tema küpse ea tragöödiaid võib tõlgendada armastuse ja andestuse otsimise ülimate pingutustena.
On selge, et Taaveti tunnustamine oma pojana oli Iisaile (Jessele) šokiks. See tuleb välja siis, kui Saamuel teatab Iisaile (Jessele), et kuna Jumal pole vana kuninga Sauliga rahul, saab uueks kuningaks üks tema poegadest. Iisai (jesse) tõi oma 7 poega, kuid ükski neist polnud Jumalale õige. Seejärel toob Iisai Nazbati poja Taaveti ja Nazbat räägib talle, mis oli juhtunud ning alles siis tunneb Jesse Taaveti ära.

Varsti peale seda kutsutakse Taavet Saulile kannelt mängima. Muusikat oli ta õppinud oma üksildastel aegadel isa juures karjasena töötades. Taavet on kahetises olukorras - ta on trikster, kes mängib kannelt, et Sauli lohutada, kuid samas omastab ta peagi Sauli trooni. Kuigi tema katsed lohutada Sauli tujukat animat on ainult osaliselt edukad, saab ta veidikegi isaarmastust, mida ta vajab. Ta saab seda rohkem isegi Sauli poeg Joonatanilt. Just nagu Joosepi vennad kandsid Jaakobi kadedat animat Joosepi suhtes, kannab Joonatan Sauli homoerootilist anima osa Taaveti suhtes.

Kuid kui Joosep oli kindlas eelisolukorras, siis Taavet peab Sauli ees palju rohkem tunnustust ära teenima. Ta soovib olla Sauli relvakandja, kuid keeldub kandmast relva, kui ta läheb Koljati vastu. See olukord on vastupidine sellele, kuidas Joosep naiivselt kirjut kuube kannab.
Lk. 107
Isegi võit Koljati üle ei anna Taavetile Sauli kindlat heakskiitu. Sauli tunded Taaveti vastu on ambivalentsed, kadedusega täidetud ning viimaks jätkab Taavet mässajana, varjates ennast koobastes ja kogudes oma poolehoidjaid.
Ta püüab saavutada Sauli heakskiitu kus vähegi võimalik. Ühel korral lõikab Taavet tüki Sauli rüüst, kui Saul parajasti tema pelgupaigast möödub. See on sarnane selle, kuidas Pootifari naine Joosepi kuue võttab. See trikk sümboliseerib Taaveti soovi näidata oma lojaalsust isale ja oma õigusele tema armastusele.

Taavel kerjab rikkalt maaomanikult leiba, maaomanik keeldub sellest, kuid tema naine Abigail otsustab Taavetit aidata. Kui ta räägib oma mehele tublist mehest Taavetist ja tema meeskonnast, saab maaomanik infarkti ja sureb. Abigailist saab üks Taaveti naistest.
Erinevalt Joosepist peab Taavet oma anima saama surnud isakujust. Taavetist ei saa enne kuningat, kui Saul ja Joonatan sõjas surma saavad.

Selle näite valguses on võimalik aru saada sellest analüsandi unenäost, kus köök oli libiidoga üle ujutatud ning analüsand pidi väljapääsu otsima väljaspoolt oma abielu ja analüüsi.

Tema probleemiks oli nii unenäos kui ka reaalselt tema isa, kes ei suutnud tema libidinoosseid dilemmasid toetada. Kui pärisisa anima on varjatud olnud, pole ebatavaline see, et kriisi korral ei suuda meesanalüütik analüsandi enam analüütilises situatsioonis hoida. Samuti ei suuda ka abikaasa seda inimest abielus hoida. Sageli tuleb isa vigane konteiner purustada enne, kui uus konteiner saab moodustada.
See võib olla ka põhjuseks, miks Taavet Jumala käsust üle astus ja Uriah´ tappis. Ta pidi olema Batseebaga suhtes oma reeglite järele. 51. psalmis (patukahetseja palve) palub Taavet andestust Uriah tapmise pärast. Näib, et Taavet on hakkanud oma elu reflekteerima.

Ta räägib oma sünni triksterlikest asjaoludest ja oma elus kaua kestnud triksterlusest:
“Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud!”
See näitab, et tal on tõeline huvi oma elu vastu.
Edasi ütleb ta:
“Vaata, sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas ja salajas annad sa mulle tarkust teada!”.
Võib mõista, et lojaalse Uriah tapmine on Taaveti isa anima-probleemi sümboolne lahendus. Uriah ohverdamine lõpetab Taaveti seose oma algse mustriga. See muster on lukustanud Taaveti Jumala igavese sõduri rolli, kes peab pidevalt ennast tõestama, et Jumala imetlust ära teenida.
Taaveti andestamatu süütegu vabastas ta oma kangelaslikust ülekompenseerimisest ja lubas tal osa saada Jumala armust. Jumal omakorda teeb omapoolse ohverduse ja jätab Batseba Taavetile alles. Sama oli ka Joosepi loos, kus Jumal andis Joosepile Potiferi asemel Potifera.

Mõlemas loos, kus pojad on kangelaslikult isale pühendunud ja isa kasutab oma animat hoomamatult ning kättesaamatult, see olukord lõpeb ning tekib tõeliselt religioosne isa-poja koostöö.

Poeg tunnetab esimest korda animat siis, kui ta suudab endaga tõeliselt emotsionaalselt suhestuda.

...

...