INIMTÜÜBID

Iga inimene on unikaalne - see tasub endale selgeks teha ja sügavale meelde talletada. Alles seejärel võib hakata tüübimaterjali edasi uurima. Vastasel juhul muudame kaasinimesed enda jaoks lihtsustatud objektideks, mida nad ju ei ole.

Milleks tüübiteooriaid siis üldse vaja peaks olema?
Need aitavad teatud sarnasuste põhjal määratut teabehulka süstematiseerida. Seeläbi on nii spetsialistil kui igaühel meist kergem aru saada, mis impulsid meid mõjutavad. Maailmapilt saab mõnevõrra selgemaks, on lihtsam mõista ennast ja kaasinimesi ning leida sobivaim väljendus- ja suhtlusviis.

Psühholoogiliste tüüpide jaotused on tinglikud ja dünaamilised, sest puhtaid tüüpe kohtab ikkagi haruharva. Oleme segu erinevatest loomujoontest ja kalduvustest, seda varieeruvas koosluses ning erineva intensiivsuse, pingestatuse ja avaldumisviisiga.

Kui tulla psühholoogilise praktika juurde, siis siin läheb ilmselgelt tarvis nii tüpoloogiaid, kui eelarvamustevaba suhtumist igasse inimesesse kui ainulaadsesse isiksusse.
Teatud meid ühendavad mustrid on aga selgelt olemas ja sellest võib kasu olla, kui neisse mitte klammerduda.

LEVINUMAD VASTUARGUMENDID TÜPOLOOGIATELE

1. Tüpoloogiad ei ole objektiivsed, sest leitavad erinevused ei pruugi olla usaldusväärsed ning nende põhjal ei saa ennustada vastavat käitumist või arengut.
2. Tüpoloogiatest lähtumine ei ole praktikas kasulik, sest ei soodusta usaldusväärset terapeutilist suhet, mis on omakorda eduka tervenemise aluseks.
3. Tüpoloogiatest lähtudes saame töötada vaid andmete ehk reaalsuse kirjeldustega, mitte vahetult kogetud reaalsuse endaga.
4. Paljusid tüpoloogiaid ei ole piisavalt või üldse mitte uuritud (samas on ka neid, mida on teaduslike uuringutega vähemalt osaliselt tõestatud).
5. Tüpoloogiad paratamatult lihtsustavad isiksuse kogupilti, sest kaart peab olema lihtsam kui territoorium, muidu poleks see kasutatav. Individuaalsus on aga ainulaadne nagu sõrmejälg.
6. Tüpoloogiad kalduvad ülearu patologiseerima ja juhivad tähelepanu kõrvale siin-ja-praegu toimuvalt. Rõhutatakse liialt normist kõrvalekaldeid. Norm aga on alati kokkuleppeline ja kujuteldav.
7. Mõned mõõdupuud kalduvad tugevalt meheliku maailma suunas, tasakaal mees- ja naispooluse vahel on kiivas.

Seega, tüpoloogiate kasutamine esindab terapeutilise spektri üht poolust, vastaspooluseks on individuaalsuse ja olevikuhetke rõhutamine. Vaja läheb mõlemat.
Iga teraapiasuund ja iga terapeut unikaalse isiksusena asetab end selles koosluses talle sobivaimasse kohta. Vastavalt sellele saavad kliendid-patsiendid valida siis enda isiksusele sobivaima lähenemise.