Beebe artikkel uurib sisemist/välist dünaamikat. Kuna ta teeb seda Piibli tegelasi kasutades, annab see ka suurepärase sissejuhatuse, kuidas analüütilises psühholoogias toimuvat laiendada, s.t. kuidas kasutada isikliku kujutluse ühendamist ajalooliste ja mütoloogiliste motiividega. See arendus ei ole siiski arusaamatu, mõistatusliku kujundi nn. teise keelde tõlkimine, vaid pigem on see katse nõrka kliinilist materjali paralleelide abil rikastada ja detailiseerida. Jung kaldus oma arendustes kasutama kollektiivset kultuurilist materjali. Analüütikut võib näha teostamas sama ülesannet, kui ta viitab oma juhtumites väikelapse mudelile.
Teine Beebe artikli punkt, mida vaadata, on kogu maailma analüütilises psühholoogias toimuva Jungi viljastavate kontseptsioonide ümbertöötamise demonstreerimine. Sel juhul näeme animat mitte isikustamise, vaid ideoloogia perspektiivist.
Artikkel on veidi muudetud. A.S.
Lk.96
Alustan nelja kliinilise näitega meeles mõlkuvate psühhodünaamika probleemide kohta. Nagu kõik kliinilised näiteid, on nad osalt ilukirjandusest ja osalt tegelikkusest.
Esimene näide on hilistes kahekümnendates noorest mehest, kes ei oleks pidanud analüüsi sattuma (mida see peaks tähendama?). Ta oli Egiptuse kaitseväe biseksuaalse juhi ülikaunis majateenija. Kapten oli noore juudi algselt palganud "nilbel eesmärgil", kuid avastades, et ta kaunis sulane oli judaismi suhtes tõsiselt meelestatud, õnnestus tal oma võlutus noormehest sublimeerida. Ta kohtles teda nagu oma poega ja andis talle oma kodus eelispositsiooni. Kapteni naine aga ei suutnud oma kehalisi igatsusi nii lihtsalt vaos hoida. Ta anus teenistujalt pidevalt seksi, millest too alati keeldus, selgitades, et ei reeda teda sõbralikult kohtlevat juhti. Viimase piirini aetud naine mängis lõpuks triki: ta haaras pahaaimamatu teenija särgist justkui teda ligi tõmmates. Nii nagu naine oli oodanud, üritas noormees haardest jõuga vabaneda ja selle käigus jäi naisele pihku tükike riiet, mille abil abikaasale tõestada, et noormees püüdis talle läheneda. Toimus kohus ja olgugi, et keegi naist ei uskunud, saadeti noormees vanglasse sel alusel, mida ta ise ütles toimuvat oma proua au nimel.
Piibli Joosepi jaoks, kes oli õnnetu teenija, pöördus tema vangistus otsustavaks. Tema võimest interpreteerida teiste vangide unenägusid sai teada vaarao, kel oli „suur“ unenägu, mida ükski ta tavakonsultantidest ei suutnud interpreteerida. Joosepi äraütlemine Potifari naisele juhtis ta tõusule palju võimsama isanda juurde.
Mu teine näide sarnasest analüüsist on Joosepi loo laiendus.
Samuti kahekümnendate lõpus olev mees leidis end kiirelt töiselt edult. Ta tundis end seejuures toetatuna isaliku jungiaanliku analüütiku lõputust julgustamisest. Analüütik lõi suurepärase toetava keskkonna, milles iga samm enesearendamise suunas sai analüütikult ebatavaliselt positiivse vastukaja. Selle „anima isalikkuse“ pöörises tuli patsient järeldusele, et kogu ta elu on kui üks pidev edenemine.
Lk.97
Ja siis nägi ta järgmist und:
Olin vist lasteaia kooli klassis koos teiste õpilastega. Tema laua ääres vuhinal töötades olin imendunud õpetaja positiivsesse emalikku atmosfääri. Ma tundsin end ühel meelel teiste õpilastega, kes töötasid vaikselt oma laudade taga. Tegelikult ei märganud ma ruumis kedagi ega tundnud selle järele ka vajadust, niivõrd hõlmatud olin ma meeldivast õhustikust. Äkki sisenes ruumi vihane mehekuju, „isa“, jõhkralt lõhkudes mugava atmosfääri vihase pöördumisega emaliku õpetaja poole: „Kui kaua sa lubad sel jätkuda?“ nõudis ta. „Vaata teda!“. Sain endast ja ümbritsevast äkitselt täiesti teadlikuks. Nüüd nägin, et teised õpilased kandsid tuunikaid ja mina mitmevärvilist mantlit.
See unenägu registreeris analüütiku hoiaku patsiendi suhtes. Analüütiku animaks oli emalik õpetaja, kes oli niivõrd võimekas toetava keskkonna loomisel, et see ei lasknud patsiendil eneseteadlikuks muutuda. Ja kohutav isa oli analüütiku lõhestatult kade ja vaenulik pool suhtes patsiendiga.
See unenägu oli analüseeritava esimene sisekaemus, et nii analüüsis kui sellest väljaspool võivad ta ilmsed võimed äratada teistes kadedust ja võistlevat hoiakut ja hoopis teistsugust anima vastukaja võrreldes ta analüütiku positiivse suhtumisega. Ent see elamus oma analüütiku teadvustamata vaenulikkusest tema suhtes aitas tal teadlikuks saada oma isiklikust, pigem ekstravertsest anima loovusest. See anima arenes väga kasuliku poliitilise taju suunas, mis võimaldas tal oma annete realiseerimisel paljudes rasketes olukordades ellu jääda.
Mu kolmas näide on pärit samuti analüütilisest situatsioonist. Analüseeritav oli kolmekümnendate keskel olev mees, kes avastas end ägeda abielukriisi piinadest. Mees oli haaratud kirest oma truust ja juba tuttavast naisest noorema ja füüsiliselt ahvatlevama naise vastu. Nii abikaasa kui analüütikuga vestlemine ei paistnud seda kõikehaaravat kirge transformeerivat.
Lk.98
Keset otsustamist, mida ette võtta, nägi mees und:
Olen köögis, keeran vee jooksma kraanist, mis on kehvasti ühendatud kõrvalasuva vannitoa torustikuga. Vesi väljub köögis igast torust. See on hea puhas vesi, peaaegu kristallselge allikavesi, aga see purskub kohutaval moel. Mu isa on seal. Ütlen: „Isa, mida peaksin sellega ette võtma?“ Ta on hajameelne, oma mõtetesse süvenenud ega ei märkagi, et midagi ütlesin.
Varsti pärast seda lõpetas mees kire tõttu nii oma abielu kui analüüsi. Hoolimata oma algse otsuse agressiivsest plahvatuslikkusest oli patsient võimeline leidma tagasitee oma abiellu teisele katsele. Ta suhe oma alateadvusega muutus võrreldes varasemaga fokusseeritumaks, mil see oli talle vähem kättesaadav. Ta oli valmis parandama omaenda veevärki, määrama ise oma väljapurskeid.
Mu neljas näide puudutab sarnast otsust pigem Erose kutset välja elada kui sellest keelduda ning sel korral on see laiendatum ja võimsam. See näide on võetud dokumenteeritud ajaloost ning see on religioossest riigijuhist, kes palvetas Jumala poole, et isa testiks teda oma usus. Selle sõjaaja poliitiliste juhtide soov oli mitte ihata ande, kingitusi. Varsti pärast palvet sattus juht ühe lojaalseima ohvitseri kauni naise vaatevälja. Suutmata oma kirge tagasi hoida, kutsus ta naise välja ja magas temaga. Sel ööl ta rasestas naise ja kui see sai temale teatavaks, otsustas juht mehest vabaneda, saates ta rindele. Lojaalne ohvitser sai võitluses surma ja Batseeba abiellus Iisraeli kungas Taavetiga.
Jumal ei oodanud oma pahameele väljendamisel. Ta pidi palju kannatama sel teekonnal, kus ta võttis endale Hittite Uriah naise. Kohtumisel eostatud laps suri imikueas ja jätkuv lahingutegevus oli katkuks tema neljakümneaastasele valitsusajale. Tal ei võimaldatud ehitada templit ja kuuekuulise perioodi vältel kannatas ta leepra käes. Ühtlasi ta talus pikka ja tülikat vastuhakku oma lemmikpoja Absalomi poolt.
Kõigest sellest hoolimata ei kahetsenud Taavet kunagi Batseeba valimist ja ilmselt ei teinud seda ka Jumal, kuna vilets lähisuhte algus sai ükskord juba karistatud. Taavet kahetses oma koletislikku pattu ja jätkas oma elu koos sellega. Batseeba ja Taaveti teine poeg Saalomon, oli tema kogemusest nopitud tarkuse kehastus.
Lk.99
Batseeba külastas Taavetit tema surivoodil viimast korda ja ta edastas naisele hea soovituse teha Saalomon järgmiseks Iisraeli kuningaks. Saalomon tõusis suurepäraseks kuningaks ja sai Jumala soosingu templi ehitamiseks.
Need on minu neli näidet. Küllap on ilmne, et igaühes sai mees animast valikut nõudva kogemuse. Kahes esimeses näites otsustas mees animakujule vastu seista, realiseerides anima potentsiaali iseendas.
Kahes viimases näites otsustas mees järgida anima tõmmet Erose süvendatud teadvusesse, isegi lojaalsete partnerite ja traditsiooniliste väärtuste reetmise hinnaga.
Tahan näidata, et kõigil meestele esitatud anima probleemid ei olnud puhtalt ainult nende endi, vaid pigem isakuju poolt tõstatatud.
Need isakujud on: Potifar, kõikeaktsepteeriv analüütik, mõju isoleeriv isiklik isa ja Jumal.
Ja Potifari naine, soe emalikult hoolitsev kooliõpetaja, kehvadest torudest puhta eluvee väljapurskamine ja Batseeba kogu oma hiilguses esitavad isa anima probleeme, mida isafiguurid olid poegadele lahendamiseks maha jätnud.
Igas minu näites oli poja ülesanne suhestuda oma isa anima probleemiga sel viisil, et energia saaks tema enda omaks. Isa anima oma sisemiseks kogemuseks tegemine nõuab pojalt tavaliselt keeldumist minna seda teed, mida isa anima ilmselt ootaks.
• Joosep realiseeris oma anima potentsiaali, loobudes magamast Potifari naisega.
• Esimene analüseeritav ei lubanud enam analüütikul kanda tema anima funktsiooni ja niiviiisi sai ta teadlikuks omaenda võimetest.
• Teine, abielus analüseeritav eelistas välja elada libiidoprobleemi, mida ta isa oleks pigem ignoreerinud.
• Ja Taavet astus Jumala tahte vastu, tehes jumala poolt vaid kiusatuseks saadetu oma seaduslikuks naiseks, kellest sai tulevikus tema järeltulija, pärija ema.
Lk.100
Need neli situatsiooni on näited energia ülekandest, mida pean mehe individuatsioonis otsustavaks viisil, kus anima saab tema enda omaks, vabaks isa mõjudest.
Paralleelprotsessi, kus naine vabastab oma naiseliku energia isa mõjusfäärist, on kirjeldatud Linda Leonardi raamatus: The Wounded Woman: Healing the Father-Daughter Relationship (1982).
Selle töö eesmärk on uurida isa anima mõju poja isikliku anima arengule.
Pean oluliseks rõhutada varasest jungiaanlikust kirjandusest kaht ideed, mille kohta arvan, et neid on kliinilise kasu seisukohalt seni ebapiisavalt väärtustatud.
1) Üks Jungi kontseptsiooniks on anima kui elu arhetüüp. Arvan Jungi silmas pidavat, et anima on mehe osa, mis kujundab, registreerib ja kogeb tema elu: olla ilma animata oleks sama kui olla ebaisikustatud.
2) Teine on Hillmanni kontseptsioon (1973), et anima teenib peegelduse (reflection) instinkti.
Olen Hillmaniga päri selles, et anima on kui emotsionaalne hoiak, suhtumine millegi-kellegi suhtes. Mehe sisemised peegeldused, mis nii sageli eksitavad tema teadvust, põhinevad alateadvuslikul, teadvustamatul arhetüüpsel animal. – See anima asub mehe kõige soojemate, õrnemate ja sagedasemate peegelduste keskmes, mida võime näha anima poolt korraldatud käitumismustrites. Need käitumismustrid hakkavad peagi mõjutama nende peegelduste objekte. See peegelduste arhetüüpne baas mehes, mis ei ole minu meelest tingimata naiselik, ei ole siis enam kunagi varju poolt täielikult mõjutamata (mürgitamata, saastamata).
Jung rääkis oma hilisemates kirjutistes Mercuriuse animast, rõhutades anima nii androgüünseid kui tricksterlikke aspekte ja minagi rõhutan neidsamu aspekte, kuna liialt sageli esineb tendents mõelda animast vaid kui ideaalsest naiselikust kuvandist.
Mehe anima on muidugi paljutahuline, aga võib-olla suunab tema kõige kooskõlalisem, terviklikum anima teda rolli suunas, mida ta elus mängib. Anima mõjutab osaliselt tema saatust.
Näiteks püsiva alaväärsustundega mees on endaskahtleva anima märklaud ja see negatiivne anima korraldab talle alaväärtusliku saatuse. Anima on spontaanselt töötav mehe elu mõte, viis, kuidas ta läheneb elule ja viis, kuidas ta sellele peegeldub.
Kui aga kõnelen isa animast, viitan isas toimivale arusaamale oma poja elust, emotsionaalsele hoiakule, mida isa poja suhtes võtab. See emotsionaalne hoiak suhtleb pojaga isapoolse arusaamana noore mehe väärikusest.
Lk.101
Isa emotsionaalne hoiak poja suhtes on tavaliselt ambivalentne ja harilikult on isa ambivalentsuse igas kogemuses lõhestumine. Üks isa tundub põhiliselt armastava ja kaitsvana, kuna teine on valusalt teadlik oma tagasilükkavast käegalöömise hoiakust. Kui teine külg, mis tundub siis domineeriva hoiakuna, pinnale ilmub, saavad sageli shoki nii isa kui poeg. Nagu üritasin oma näidetes näidata, on isa anima aimamatu (teadvustamata) osa see, mis annab suurima võimaluse poja isikliku anima arenguks.
Mu kavatsus on valgustada anima rolli, mida see võib mängida, soodustades komplekse, millest isa-poja suhe kubiseb, ent mitte taandada kõiki komplekse vaid animale.
Loomulikult on selle kirjutise fookus ühekülgne kompensatoorsuse tõttu (levinud tavaarusaamade tasakaalustamiseks):
a) ... freudistlikus traditsioonis (määrangutes nagu „identifikatsioon agressoriga“), piirates isa-poja dünaamika diskussioone ainult superego tagajärgedega egole
b) ... ja jungiaanlikus traditsioonis (määrangutes nagu „võitlus emast vabanemiseks“) nägemaks ema animust ainsa või vähemalt peamise takistusena poja anima arengus.
Joosepi ja Taaveti lood määratlevad kaks äärmust, isa anima mõju kaks vastandlikku mustrit poja hilisemas individuatsioonis.
- JOOSEPI loos ehk mudelis on isa anima otseselt projekteeritud pojale selle kõige heakskiitvamas aspektis e. idealiseerivas armastuses.
- TAAVETI loos või mudelis on isa anima poja eest varjatud devalveeriva, distantseeruva ja paranoiliselt kadeda käitumisega.
Armastuse tingimustes muutub Joosep soosingut taotlevaks, meeldivaks ja hülgamise tingimustes Taavet muutub leidlikuks.
Hilisemas arengus:
- õppis Joosep end kaitsma triksterliku kadeda vaenulikkuse eest, mis oli varjatud isa näiliselt lõputu armastuse taha.
- Ja Taavet tõmmatakse nüüd jõuliselt (ära) kasutama seni tagasihoitud tundeid, selle asemel, et (nagu varem) lihtsalt taluda emotsionaalset eraldatust poeetilisse ja kangelaslikku enesekehtestamisse suunatud kompensatoorsete jõupingutuste abil.
Mõlemal mehel oli tegemist nende isade väljendamata anima osadega ja need lõhestatud osad ilmnesid sünkroonselt poja kohtumisel reaalse naisega:
Lk.102
- Joosep oli sunnitud kogema oma isa anima varjatud tricksterlikku poolt Potifari naise kaudu. Ta pidi õppima seda tüüpi naistest eemale tõmbuma ja ta arengu edenedes nende reetlikkust üle elama, ise selles ellu jäädes.
- Taaveti vajadus, mis tekkis ta isa anima armastava poole varjatusest, viis teda terve seeria kirglike suheteni naistega – Bateeba oli tema sajas naine – kuni andis järele ta identifikatsioon kangelasliku triksteriga.
(Heleni ref.osa):
Vaadates Joosepi ja Taaveti lugusid nii Piibli kui ka Louis Ginzbergi jutustatud legendide valguses, saab anima diferentseerumisprotsess selgemaks. Nendes lugudes, mida ma siinkohal uuesti jutustan, on näha, kuidas isa anima järk-järgult pojale üle kantakse.
Alustan Joosepist. Joosepi isa oli Jaakob ning vanaisa Aabraham. Jaakobil oli neli naist, kellest tema lemmikuks oli Raahel. Raahel nägi, kuidas teistel naistel oli Jaakobiga kümme poega. Lõpuks sai temagi oma esimese poja, Joosepi. Raahel suri teist poega, Benjamini, sünnitades.
Joosep oli sama ilus kui ta ema Raahel ja seetõttu oli ta Jaakobile lohutuseks. See oli küllaldane põhjus Joosepit oma teistest lastest paremaks pidada. Oma suure armastuse märgiks kinkis Jaakob Joosepile kirju kuue, mis oli nii peenest kangast, et selle võis kortsutades pihku ära peita.
Jutustades sama lugu ümber räägib Thomas Mann kirjust kuuest kui Raaheli pulmarüüst. Näeme, kuidas isa anima kantakse üle Joosepile ja viimane käitub ka vastavalt. Ta “värvis oma silmad, kammis juuksed ja kõndis peenutsevalt”. Noor Joosep tundis, et ta on kutsutud kandma isa suhet oma (isa) alateadvusega. Ta jutustas ja selgitas oma tähenduslikke unenägusid, millel oli seos nende hõimu tulevikuga:
Lk.103
„Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees!” Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: „Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?” Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo”.
Siin tuleb tähele panna isa suhtumise (vastuse) lahknemist. Ühest küljest suurendab ta vendade kadedust Joosepi vastu. Teisalt aga “pidas ta loo meeles”, s.t. sai kasu Joosepi kui meediumi (anima) funktsioonist, mida poeg talle esindas. Joosep on Jaakobi idealiseeriva ülekande lõksus ja suurendab Jaakobi kadedust. Selle kannab Jaakob üle vendadele nii, et Joosepi teadlik idealiseerimine saaks jätkuda.
Kadedus, mida vennad kannavad Jaakobi eest (Joosepi idealiseerimise Vari), on tegelikult jõud, mis vabastab Joosepi ohtlikust inflatsioonist ja lükkab ta tema enda individuatsiooni teele. Jaakob saadab Joosepi vendade juurde ja need võtavad ta kirju kuue, lükkavad ta kaevu ning arutavad, kas tappa ta ära või müüa ta orjusse.
Isa kaudne triksterlus saadab Joosepi hukatusse. Näeme, et Jaakob tahab tagasi oma animat, mille ta on oma pojasse investeerinud. Vennad toovad tagasi Joosepi kirju kuue, mille nad on looma verega määrinud ning väidavad isale, et metsloom rebis Joosepi tükkideks. Kuid tegelikult viidi Joosep orjaks. Jaakobi trikk võimaldab tal oma poegade abiga saada tagasi autoriteet oma hõimu alateadliku tuleviku üle.
Egiptuses kannab isa kahepoolset animat üks isik, Potifari naine, kelle käitumine võrguta-siis-hävita sobib täpselt sellesse mustrisse. Pärast esialgset idealiseerimist võtab ta Joosepilt kauni rüü, mille Pootifar sellele kinkinud oli ja seejärel saadab ta Joosepi oma võimu abiga vanglasse.
Lk.104
Vanglas on Joosepil võimalik oma elu reflekteerida (nagu ka tühjas kaevus) ja selle depressiivse kogemuse abil saab ta aru, et igas isakujus on olemas osa, mis paneb pahaks oma anima paigutamist poega. Kui varem toetav olnud isa oma anima tagasi haarab, näib see pojale reetmisena. Ent Joosepil kujuneb isa anima likvideerumise tulemusena mitte nartsissistlik haav, vaid edasine alaväärsustunne.
Kui Joosep lõpuks vanglast pääseb ning võtab sisse oma koha vaarao kõrval kui Egiptuse näljahädast väljajuhtija, on ta juba väga erinev sellest poisist, kes esitas naiivselt vendade ja isa ees oma unenägusid.
Näidates, et vaarao unenägu ennustab näljahäda, soovitab Joosep vaaraole “vaadata välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku Egiptusemaa üle” ja varuda vilja nälja-aastateks.
“Ja vaarao ütles oma sulastele: „Kas leiame niisuguse mehe, kelles on Jumala Vaim?” Ja vaarao ütles Joosepile: „Et Jumal on sulle kõike seda teada andnud, siis ei ole keegi nii mõistlik ja tark kui sina! Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas kuulaku sinu sõna. Ainult aujärje poolest ma tahan olla suurem sinust!”
See protsess on väga erinev sellest, mis juhtus Jaakobi kodus. Vaarao tuleb oma ambivalentsusega nõnda toime nii, et jagab osa võimust Joosepile, jättes samas anima seostuks ka oma selfi kui ülima autoriteediga. Joosep ei tõrju iial seda autoriteeti, isegi mitte siis, kui ta interpreteerib vaarao unenägusid.
Selles punktis lubatakse Joosepil abielluda. Piibli kohaselt on pruudiks preester Potiferi tütar. See nimi sarnaneb väliselt Potifarile, kes oli sõjaväeülem. Pootifari muutumine Pootiferiks näitab, et Joosep on küpsenud ja isakuju suhtub nüüd temasse enam mitte kui kaitset vajavasse Joosepisse, vaid kui religioossesse ohverdusse.
Lk.105
Isakuju ei ole selles staadiumis enam hõimu patriarh, kes kasutab oma võimu säilitamiseks võrguta-siis-hävita mustrit, vaid ta on algne isa, kes toodab animat oma pojale - see on tema püha kohus, et poeg saaks saada ise isakujuks.
Ülejäänud Joosepi lugu räägib sellest, et ta saab nüüd isa anima triksteri küljega hakkama. Kui ta vennad tulevad Egiptusse vilja ostma, trikitab ta nendega nii, et ühelt poolt saab ta oma vendade juhtimisega hakkama, kuid samas soovib ta nendega jagada ka reetmise süüd. Ta vabastab neid Jaakobi kadedast animast.
Kui Joosep on saanud hakkama oma isa anima nii triksteri kui idealiseeriva poolega, on Jaakob rahul ja ta saab surra. Joosepil on olemas oma anima, tema alaväärsus ideaalide ja trikkide suhtes, samuti ta isakompleks on viimaks lõppenud. Ta on probleemi väärikalt lahendanud saades nõnda viljaka anima (anima fertility), kuid seda ei ole ta teinud isa kulul.
Rääkides TAAVETI loost puutume me kokku hoopis teise mustriga, kus Anima viljakust (fertility), mille sümboliks on kuningriik, saab tekitada ainult isa arvelt. Selles mustris ei kannata ta oma isa triksterluse pärast, vaid on ise trikster. Ellujäämiseks peab poeg väärikuse asemel kasutama julmust. Taavet on poeg, kes alustab oma teekonda elus tundega, et tema isal on tema pärast häbi. Isa anima triksteri külg on Taavetile projitseeritud ja seetõttu on ta oma saavutustele vaatamata isa silmis alati kahtlane.
Ginzberg räägib meile Taaveti isast:
Oma vagadusele vaatamata ei olnud Taaveti isa Iisai ahvatluste vastu kaitstud. Iisaile (Jessele) hakkas üks tema ori meeldima ja ta oleks temaga suhtesse astunud, kui mitte ta naine Nazbat poleks plaani nurjanud. Naine maskeeris ennast orjaks ja nii magas Iisai orja pähe omaeenda naisega. Sellest sündinud poeg saadeti vabastatud orjana minema. See poeg oligi Taavet.
Lk.106
Taavet kasvas üles Iisai (Jesse) “kahetsusväärse vagadusekaotuse” meenutusena, olles traagiliselt Iisai (Jesse) idealiseeritud animast ära lõigatud. Seetõttu pidi ta nooruses ennast pidevalt iseendale ja isakujudele tõestama. Tema küpse ea tragöödiaid võib tõlgendada armastuse ja andestuse otsimise ülimate pingutustena.
On selge, et Taaveti tunnustamine oma pojana oli Iisaile (Jessele) šokiks. See tuleb välja siis, kui Saamuel teatab Iisaile (Jessele), et kuna Jumal pole vana kuninga Sauliga rahul, saab uueks kuningaks üks tema poegadest. Iisai (jesse) tõi oma 7 poega, kuid ükski neist polnud Jumalale õige. Seejärel toob Iisai Nazbati poja Taaveti ja Nazbat räägib talle, mis oli juhtunud ning alles siis tunneb Jesse Taaveti ära.
Varsti peale seda kutsutakse Taavet Saulile kannelt mängima. Muusikat oli ta õppinud oma üksildastel aegadel isa juures karjasena töötades. Taavet on kahetises olukorras - ta on trikster, kes mängib kannelt, et Sauli lohutada, kuid samas omastab ta peagi Sauli trooni. Kuigi tema katsed lohutada Sauli tujukat animat on ainult osaliselt edukad, saab ta veidikegi isaarmastust, mida ta vajab. Ta saab seda rohkem isegi Sauli poeg Joonatanilt. Just nagu Joosepi vennad kandsid Jaakobi kadedat animat Joosepi suhtes, kannab Joonatan Sauli homoerootilist anima osa Taaveti suhtes.
Kuid kui Joosep oli kindlas eelisolukorras, siis Taavet peab Sauli ees palju rohkem tunnustust ära teenima. Ta soovib olla Sauli relvakandja, kuid keeldub kandmast relva, kui ta läheb Koljati vastu. See olukord on vastupidine sellele, kuidas Joosep naiivselt kirjut kuube kannab.
Lk. 107
Isegi võit Koljati üle ei anna Taavetile Sauli kindlat heakskiitu. Sauli tunded Taaveti vastu on ambivalentsed, kadedusega täidetud ning viimaks jätkab Taavet mässajana, varjates ennast koobastes ja kogudes oma poolehoidjaid.
Ta püüab saavutada Sauli heakskiitu kus vähegi võimalik. Ühel korral lõikab Taavet tüki Sauli rüüst, kui Saul parajasti tema pelgupaigast möödub. See on sarnane selle, kuidas Pootifari naine Joosepi kuue võttab. See trikk sümboliseerib Taaveti soovi näidata oma lojaalsust isale ja oma õigusele tema armastusele.
Taavel kerjab rikkalt maaomanikult leiba, maaomanik keeldub sellest, kuid tema naine Abigail otsustab Taavetit aidata. Kui ta räägib oma mehele tublist mehest Taavetist ja tema meeskonnast, saab maaomanik infarkti ja sureb. Abigailist saab üks Taaveti naistest.
Erinevalt Joosepist peab Taavet oma anima saama surnud isakujust. Taavetist ei saa enne kuningat, kui Saul ja Joonatan sõjas surma saavad.
Selle näite valguses on võimalik aru saada sellest analüsandi unenäost, kus köök oli libiidoga üle ujutatud ning analüsand pidi väljapääsu otsima väljaspoolt oma abielu ja analüüsi.
Tema probleemiks oli nii unenäos kui ka reaalselt tema isa, kes ei suutnud tema libidinoosseid dilemmasid toetada. Kui pärisisa anima on varjatud olnud, pole ebatavaline see, et kriisi korral ei suuda meesanalüütik analüsandi enam analüütilises situatsioonis hoida. Samuti ei suuda ka abikaasa seda inimest abielus hoida. Sageli tuleb isa vigane konteiner purustada enne, kui uus konteiner saab moodustada.
See võib olla ka põhjuseks, miks Taavet Jumala käsust üle astus ja Uriah´ tappis. Ta pidi olema Batseebaga suhtes oma reeglite järele. 51. psalmis (patukahetseja palve) palub Taavet andestust Uriah tapmise pärast. Näib, et Taavet on hakkanud oma elu reflekteerima.
Ta räägib oma sünni triksterlikest asjaoludest ja oma elus kaua kestnud triksterlusest:
“Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mind saanud!”
See näitab, et tal on tõeline huvi oma elu vastu.
Edasi ütleb ta:
“Vaata, sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas ja salajas annad sa mulle tarkust teada!”.
Võib mõista, et lojaalse Uriah tapmine on Taaveti isa anima-probleemi sümboolne lahendus. Uriah ohverdamine lõpetab Taaveti seose oma algse mustriga. See muster on lukustanud Taaveti Jumala igavese sõduri rolli, kes peab pidevalt ennast tõestama, et Jumala imetlust ära teenida.
Taaveti andestamatu süütegu vabastas ta oma kangelaslikust ülekompenseerimisest ja lubas tal osa saada Jumala armust. Jumal omakorda teeb omapoolse ohverduse ja jätab Batseba Taavetile alles. Sama oli ka Joosepi loos, kus Jumal andis Joosepile Potiferi asemel Potifera.
Mõlemas loos, kus pojad on kangelaslikult isale pühendunud ja isa kasutab oma animat hoomamatult ning kättesaamatult, see olukord lõpeb ning tekib tõeliselt religioosne isa-poja koostöö.
Poeg tunnetab esimest korda animat siis, kui ta suudab endaga tõeliselt emotsionaalselt suhestuda.
No comments:
Post a Comment