75 aastat kestnud Harvardi uuring tegi kindlaks, mida on õnneks vaja

1938. alguse saanud projekt on üks maailma kõige pikemalt kestnud uuring, mida inimarengu kohta on tehtud. Selle käigus jälgiti 268 meessoost Harvardi vilistlase elu 75 aasta vältel, et mõõta erinevaid psühholoogilisi, antropoloogilisi ja füüsilisi omadusi. Näiteks kuulusid sinna alla isiksusetüüp, IQ, joomaharjumused, peresuhted ja isegi peenise pikkus – kõik ikka selleks, et teha selgeks, millised faktorid inimese õnnetunnet kõige rohkem mõjutavad.

Hiljuti avaldas George Vaillant, kes on seda uuringut juhtinud viimased 30 aastat, kokkuvõtva analüüsi tulemustega, milleni teadustöö käigus jõuti. Teiste järelduste seas toodi esile, et alkoholismil on suur hävitav jõud. Uuringus osalenud meeste puhul osutus alkoholism peamiseks lahutuste põhjustajaks. Leiti, et seda saab seostada ka neuroosi ja depressiooniga (need pigem järgnesid alkoholi kasutamisele, mitte ei eelnenud sellele). Alkoholism ja suitsetamine osutusid ka peamisteks varajase surma põhjustajateks, vahendab Business Insider.

Teatud määrast alates ei olnud aga intelligentsusel inimese õnnetundele mitte mingit mõju. Ei leitud ka, et meestel, kelle IQ on 110–115, oleks väiksem sissetulek kui neil, kelle IQ on rohkem kui 150. Vananevad liberaalid saavad aga rohkem seksi – kui poliitilised vaated muidu rahulolu eluga ei mõjuta, siis kõige konservatiivsemate meeste seksuaalelu lakkas keskmiselt 68-aastaselt. Kõige liberaalsemate vaadetega mehed nautisid seevastu aktiivselt voodirõõme veel 80ndatel eluaastatelgi. «Ma konsulteerisin selle küsimuse puhul uroloogidega,» märkis Vaillant. «Neil pole õrna aimugi, miks see nii on.»

Faktor, mille juurde Vaillant kõige järjekindlamalt pöördus, oli see, et soojad peresuhted olid kõige suuremas seoses vanemas eas kogetud õnnetunde ja hea tervisega. Pärast seda, kui 2009. aastal ilmus ajalehes The Antlantic esimene ülevaade pikast uuringust, siis kahtlesid kriitikud, et see seos nii tugev võib olla. Vaillant vaatas uuesti üle andmed, mida ta on uurinud alates 1960ndatest. Kogemus veenis teda üha enam, et elus on kõige olulisemad suhted.

Näiteks teenisid need 58 meest, kel oli kõige kõrgem «soojade peresuhete» näit, oma sissetuleku tippajal (keskmiselt 55. kuni 60. eluaasta vahel) aastas 141 000 dollarit rohkem kui need 31 meest, kel suhete näit oli madalaim. Ka olid esimesed kolm korda suurema tõenäosusega oma töös edukad ja tunnustatud.

Lisaks leiti, et hea suhe emaga mõjutab veel pikalt täiskasvanuiga. Täpsemalt:

• Meestel, kel oli emaga «soe» suhe, teenisid aastas keskmiselt 87 000 dollarit rohkem kui need, kelle emad neist ei hoolinud. 

• Töö efektiivsust täiskasvanueas seostati mehe hea läbisaamisega oma emaga lapsepõlves. 

• Head lapsepõlvesuhted emaga 75-aastase mehe rahulolu eluga ei mõjutanud.

• Meestel, kel oli lapsepõlves emaga kehv suhe, ilmnes vanaduspõlves suurema tõenäosusega dementsus.

• Seevastu oli neil, kes kogesid lapsepõlves isaga häid suhteid, täiskasvanuna vähem ärevushäireid, nad oskasid rohkem nautida puhkust ja 75aastaselt oli neil suurem rahulolu eluga. 

• Isa ja poja vaheline suhe tööefektiivsust ei mõjutanud.

Vaillant võttis 75 aastat kestnud ja 20 miljonit dollarit maksnud uuringu kokku nappide sõnadega: «Õnn on armastus. Punkt.»

Pikemalt saab uuringust lugeda inglise keeles 2009. aastal The Atlanticus avaldatud ülevaatlikkust artiklist SIIT!

Vahendas http://www.naine24.ee

Miks me ei salli vabandamist?

Vabandamine on paljude jaoks üliraske. Põhjuseks võib olla see, et kahetsusest keeldumine tõstab enesehinnangut, näitas Austraalia Queenslandi ülikooli psühholoogide uurimus.

Tyler G. Okimoto palus vabatahtlikel katsealustel meenutada olukordi, kus nad käitusid valesti. Enamasti meenusid inimestele, et nad olid kedagi solvanud. Üksikud olid teinud midagi tõsisemat -  näiteks varastanud. Seejärel pidid inimesed meelde tuletama, kas nad pärast väärtegu vabandasid või otsustasid seda mitte teha, kuigi teadsid, et neil pole õigus.

Siis jagas uurija inimesed juhuslikult kahte rühma. Ühe rühma liikmed kirjutasid vabandava e-kirja. Teistel paluti koostada selline e-kiri, kus nad keeldusid kahetsemisest.

Okimoto sõnul andsid vabandusest loobujad tagasisidet, et nende enesetunne oli väga hea. 

Sama asi juhtus ka siis, kui inimestel paluti ette kujutada mingit väärtegu ja seejärel vabandamist või kahetsusest keeldumist. Iroonilisel kombel olid kõik vabandamisest loobunud vabatahtlikud veendunud enda aususes ja õiges teguviisis.

Uurija kinnitusel tekitab vabandamisest keeldumine tunde, et inimene kontrollib täielikult enda käitumist. See omakorda tõstab enesehinnangut.

Käitumisviis, kus inimene ei soovi kunagi vabandust paluda, võib teised kaaskodanikud vaenulikuks muuta. Selle vastu soovitab Okimoto leebemat lähenemist, näiteks võiks proovida selgitada, miks mingi teguviis on vale. Jõuga vabandama sundimine ei tööta, sest see tekitab ohutunde ja sunnib ennast kaitsma.

Uurimust ajakirjast European Journal of Social Psychology vahendas Novaator

Hirmutavaid mälestusi saab kustutada

Midagi kogedes või õppides tekivad püsivad mälestused. Need vajavad kinnistumiseks pisut aega ja sel ajal toimuvad keerukad keemilised reaktsioonid.

Meenutamisel muutuvad mälupildid ebastabiilseks ja pärast seda kinnistatakse need molekulidevahelise koostööga uuesti. Võib öelda, et me ei mäleta mitte pikka aega tagasi juhtunud sündmust, vaid hoopis viimast korda, kui sellele mõtlesime. 

Kinnistamist takistades saab mälus olevat muuta ning häirivad seosed kaotada.

Uppsala ülikooli psühholoogiadoktorant Thomas Ågren näitas oma katsealustele neutraalset pilti ja andis neile samal ajal nõrga elektrilöögi. Nii seostus pilt inimestele hirmuga ja tekkisid halvad mälestused.  Mälestuste aktiveerimiseks näitas uurija vabatahtlikele sama neutraalset fotot, kuid seekord ei järgnenud elektrišokki.  

Pooltele katsealustele näidati kinnistamise häirimiseks kohe sama pilti veel korduvalt.

Kontrollrühma inimestel sai mälestus rahulikult tekkida, nad nägid sama fotot korduvalt alles mõne aja pärast.

Katsealustel, kel mällu salvestamist häiriti, kadus pildiga seotud hirm ja mälestus muutus neutraalseks.

Ajukuvamise abil suutis Ågren näidata, et seos kadus ka mandeltuumast, mis on seotud hirmutavate kogemuste säilitamisega. Selle ajuosa roll hirmu tekkimises on väga ürgne ning seetõttu paljudel imetajatel sarnane.

Ågreni kinnitusel saab avastuse abil ravida traumajärgse stressi, paanikahoogude ja foobiate alla kannatajaid.

Uurimus ilmus ajakirjas Science, edastas Novaator

Võimalik seos südamelöökide ja loomuse vahel

Saksa teadlaste uuringu põhjal on südame elektrilise aktiivsuse lainete mustrid seotud teatud isiksuseomadustega. Seega võivad südamelöögid pakkuda tulevikus alternatiivi praegustele isiksuse uurimise meetoditele. Uurimuses osales 425 tudengit vanuses 18–33 eluaastat. Vabatahtlikud täitsid isiksusetesti ja nende südame elektrilist aktiivsust mõõdeti elektrokardiograafi (EKG) abil. 

Isiksusejooni mõõdetakse enamasti küsimustikega, mille tulemused pole sageli piisavalt objektiivsed. Võidakse anda kallutatud vastuseid vastavalt sellele, mida peetakse sobivaks näiteks oma vanuse ja soo seisukohalt. Samuti võidakse tajuda ebatäpselt küsimuste detaile.

Nüüd on aga selgus, et teatud südamelöögimustriga inimesed said statistiliselt rohkem punkte neurootilisuse testis. Need inimesed kaldusid kogema enam negatiivseid emotsioone nagu ärevus ja depressiivsus. Positiivseid emotsioone, nagu õnnetunnet ja rõõmsameelsust kogesid nad vähem. 

Südame elektrilise aktiivsuse näitajaid sai kasutada ka inimese meeldivuse hindamiseks. Meeldivus näitab, kui kaastundlik ja empaatiline võiks inimene olla.

Isiksuseomadused võivad südant mõjutada mitmel viisil, üheks neist on otsene närviühendus aju ja südame vahel. Teadlaste hinnangul võib rolli mängida ka hingamise sagedus või teatud hormoonide vabastamine.

Uurimuse ühe autori Stefan Koelschi sõnul loodavad nad leida inimeste isiksusejoonte määramiseks täpsema ja usaldusväärsema meetodi kui praegu kasutatavad. Tema hinnangul võib olla võimalik tulevikus tuvastada löögisageduse mustreid, mis on seotud kompleksemate meeleoluhäiretega nagu depressioon. See lihtsustaks abi vajavate patsientide diagnoosimist ja riskigrupis olevate inimeste teavitamist.

Vaata veel: Your heartbeat 'hints at your personality traits' (NewKerala)

Kes jäävad Facebooki sõltuvusse lõksu?

Norra Bergeni ülikooli psühholoog Cecilie Schou Andreassen töötas välja skaala, mille põhjal saab igaüks hinnata, kas tema Facebooki-kasutus jääb tervislikkuse piiresse.

Selleks analüüsis uurija ligi viiesaja vabatahtliku internetikasutust, iseloomuomadusi ning unerütmi. Selgus, et liigsel Facebooki-lembusel on palju ühiseid jooni narkosõltuvuse ja alkoholismiga.

Suhtlusvõrgu-sõltuvuse hindamiseks soovitas Andresson kasutada järgmisi küsimusi, mida hinnatakse viiepallisel skaalal (1 – väga harva, 2- harva, 3- mõnikord – 4 – sageli ja 5 – väga sageli).

1. • Kulutad palju aega mõeldes Facebookist või plaanides selle kasutamist.
2. • Soovid Facebooki aina rohkem kasutada.
3. • Kasutad Facebooki oma murede unustamiseks.
4. • Oled proovinud olla vähem aega Facebookis, kuid see pole õnnestunud.
5. • Muutud rahutuks või murelikuks, kui sa ei saa Facebooki kasutada.
6. • Kasutad Facebooki nii palju, et see mõjutab sinu töö- ja õppeedukust.

Küsimustik sai nimeks Bergeni Facebooki-sõltuvuse skaala. 

Andreassen leidis, et kui vähemalt neljale küsimusele vastatakse "sageli" või "alati", on ilmselt tegemist Facebooki-sõltuvusega. 

Andreasseni sõnul klammerduvad suhtlusvõrku peamiselt noored inimesed. Ka ebakindlad ja ärevad kasutavad Facebooki väga tihti, ilmselt seetõttu, et neil on internetis kergem suhelda. Ambitsioonikad hästi korraldatud eluga inimesed seevastu kasutavad suhtlusvõrgustikku oma elu loomuliku osana ega muutu sellest sõltuvaks.

"Meie uurimuste kohaselt on naistel suurem risk Facebookist sõltuvusse sattuda. Ilmselt on selle põhjuseks suhtlusvõrgu sotsiaalne olemus," selgitas Andreassen.

Uurija sõnul on sotsiaalvõrgust sõltuvusse sattumine seotud ka ekstravertsusega. 

Lisaks kipuvad Facebooki-armastajate une ja ärkamise ajad olema nihutatud.

Uurimus ajakirjast Psychological Reports.

Meditatsioonist

Kas teadsid, et meditatsiooni kohta on teaduslikult tõestatud, 
et see aitab... 

• ületada stressi (University of Massachusetts Medical School, 2003)
• võimendada loovust (ScienceDaily, 2010)
• parandada seksuaalelu ning suurendada libiidot (Journal of Sexual Medicine, 2009)
• kasvatada endas tervislikke harjumusi, mis toovad kaasa kaalu normaliseerumist (Journal Emotion, 2007)
• parandada seedimist ja tasakaalustada alumist vererõhku(Harvard Medical School)
• vähendada südameinfarkti riski (Stroke Journal, 2009)
• ületada ärevust, depressiooni, viha ja segadust(Psychosomatical Medicine, 2009)
• vähendada valutaju ja parandada kogemuste kognitiivset töötlemist (Wake Forest University School of Medicine, 2010)
• suurendada tähelepanu ja keskendumisvõimet (University of Wisconsin-Madison, 2007)
• suurendada sinu kõige olulisemat organit - aju! (Harvard University Gazette, 2006)

Kuidas tulevad head mõtted?

Paljud suured avastused saavad alguse ahhaa-momendist. Mis noid geniaalseid mõttevälgatusi põhjustab, seda ei oska psühholoogid selgitada.

Loovust ei erguta mitte igasugune puhkus, vaid tegevused, mis lasevad mõtetel uitama minna, näitasid Santa Barbaras asuva California ülikooli teadlased. Benjamin Baird ja Jonathan Schooler lasid 145 üliõpilasel 2 minuti jooksul välja mõelda kõikvõimalikke erinevaid kasutusviise tarbeesemetele – hambaorkidele, tellistele ja riidepuudele. Vaimupingutusele järgnes 12 minuti pikkune paus. Selle ajal jagati inimesed neljaks rühmaks. Esimene rühm sai lihtsalt lõõgastuda. Teise aeg täideti tähelepanu nõudvate tegevustega. Kolmas rühm tegutses, kuid nad ei pidanud tähelepanu koondama. Neljanda rühma liikmed ei saanud üldse puhata.

Seejärel korrati katset – kõik osalejad pidid leidma tavatuid kasutusviise neljale esemele, millest kaks olid samad, mis eksperimendi alguses.

Katsealused, kelle puhkeaeg sisustati tähelepanu mitte nõudva tegevusega, sooritasid kordusülesande teisel katsel keskmiselt 41 protsenti paremini. Täiesti uutele esemetele kasutusvõimaluste leidmisel nad sellist edu ei saavutanud. Ülejäänud vabatahtlike tulemused ei paranenud üldse.

"Uitav meel iseenesest ei suurenda loovust, vaid aitab lahendada selliseid probleeme, millega aju on juba varem põhjalikult tegelenud," selgitas Baird.

Evolutsioonilisest vaatenurgast peetakse tähelepanu hajumist kahjulikuks nähtuseks, mis takistab täie jõuga tegutsemist. Kuid California uurijate tulemus viitab sellele, et  hajevil olek võib aidata keerukaid probleeme lahendada ning on ilmselt seetõttu nii laialt levinud.

Ajakirjast Psychological Science